Minu selle aasta suvise pööripäeva tähistamiseks ette võetud teekond jätkus peale Emajõe õpperaja läbimist Alatskivil. Järgnevalt tuleb juttu Alatskivi muinasjutulisest lossist, Alatskivi matkarajast ja üllatusena ka Võrtsjärvega seotud legendist.
Kaunis Alatskivi loss ja mõnus matkarada
Üleni valge ja tornikestega ehitud Alatskivi loss oli nii kaunilt renoveeritud, et veidi Itaalias viibimise tunne tuli juba peale. Lisaks lubati isegi neljajalgsel sõbral trepi punasele vaibale oma käpajälgi teha.
Selles paigas tundus, et mälestused elavad siin oma salaelu ja kuidagi kahtlaselt kerge oli nihutada sajandeid lahutavat piiri.
Kohtumine keldris mõisa teenijatega
Lossi keldris asus peale keraamikakoja ka vahakujude näitus, kus võis kohtuda kunagise teenijaskonnaga. Näiteks oli köögitüdruk Leena parajasti usinalt leivatainast sõtkumas. Leena olnud kena tüdruk ja täitnud mõisas nii paljusid erinevaid rolle, et lõpuks kinkinud vanaparun kärner Kaarlile temaga abiellumise eest koguni talukoha. Kärner oli siis mees, kes hoolitses mõisa kasvuhoone, rohtaia ja mõisapargi eest.
Legend armastusest ja surmast
Kirjutasin mõni aeg tagasi Pühajärve tutvustavas loos, et sellesse uputatud kõrgest soost tüdruk. Alatskivi lossis sain teada, et ka Võrtsjärv on hauaks vähemalt ühele aadlipreilile: Barbara von Tisenhuseni uputanud järve tema oma vennad. Põhjuseks ikka feodaalajastule mõistmatu ja lubamatu: suur armastus ja soov kujundada ise oma saatust. Neist ilmselt 1553 aasta paiku toimunud sündmustest räägib Eduard Tubina ooper “Barbara von Tisenhusen” ja Alatskivi lossis asub ka kuulsale heliloojale pühendatud muuseum.
Loss üllatas mind lisaks ka pildinäitusega. Kuldsarvedega hirv on salapärasel viisil minu elus tähtsat rolli mänginud ja selles lossis leidsin täiesti ootamatult taas ühe kuldsarvedega hirve pildi. Sõbrad teadsid varemgi, et siin on kunstnik Pranashree ehk Sülli Reet Vaino näitus ja see oli ka lossi külastamise üks põhjus. Taoline pilt sobis sellesse paika eriti hästi seetõttu, et matkaradagi viis läbi hirvepargi ehk hirveaia.
Hirveaeda ja Alatskivi matkarajale
19. sajandi lõpus olevat lossi lähedale tehtud tarastatud aed, kuhu toodud hirved, et mõisnik neid ilma vaevata küttida saaks. Praegu läbib seda ala matkarada, millel sain tallad taas soojaks trambitud. Alatskivi matkarada oli tegelikult 4,5 kilomeetri pikkune ja kulges peale hirvepargi ka ümber Alatskivi jõele paisutatud Alatskivi paisjärve ja möödus Kalevipoja järjekordsest sängist (jõudis see suur mees alles pikutada oi kui paljudes paikades üle terve Eestimaa!).
Müstilist tunnet laitasid luua iidsed puud, milledest mõned olevat vanemad kui loss ise. Tähelepanuväärsed olid kindlasti väga vanad pärnad ja kummaliselt suurte lehtedega tammed.
Tervis, ilu ja vägi allikaveest
Punakal liivakivil voolab Punane allikas, mille veel usuti olevat silmahaigusi raviv toime. Vanasti viidi siit puhast joogivett nii mõisa- kui külaelanikele. Nagu ma juba eelnevates lugudes olen kindlasti maininud, teadis vanarahva tarkus allikate väest palju, allikavett kasutati joogiks, haiguste ennetamiseks ja raviks, samuti nooruslikkuse ja ilu säilitamiseks. Tänapäevast allikate reostamise ja kinniajamise trendi ei saa aga kahjuks mõistlikuks teguviisiks nimetada.
Inspireerivad lambad
Seda, et vanasti peeti siinkandis lambaid, meenutavad Alatskivi kohanimed Lambamägi, Oinasaba ja Lambatee. Puust Lambasillal pestud lambaid enne pügama asumist.
Ikka veel Alatskivi lossi ja pargi lummuses, jätkasime sõitu Peipsi veeres, millest jutustab juba järgmine lugu.
Jätan siia mõtisklemiseks ühe Juhan Liivi luuletuse:
Siin on reisikirja eelmine osa:
Pööripäeva aja ilu: Emajõe õpperada Peipsi ääres
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte