Siiani arvasin, et jutud kilpkonnade kiirusest on puhas sarkasm. Peaks ju olema nii, et jalutades kilpkonnakäigul, jääb koguni maailm igavusest seisma. Arvasin ka, et kilpkonnad söövad ainult pehmet salatit. Täna aga nägin oma silmaga, kuidas üks neist olenditest küünte klõbisedes mööda jalgrada edasi kihutas, mõne aja pärast põõsasse keeras ja seal mitte just kõige väiksema taimevarre hambusse haaras.
Hea, et ma kilbikandjat silitama ei hakanud, sel ajal kui ta veel tiigi kaldal uhkelt poseeris, sest tema hammustus pidi olema ikka päris kõva puremine. Ise pead ette vaatama, et teda mitte vihastada! Poosetas loom aga nagu tähelepanuga harjunud tõeline staar, sättides ja keerutades end päris mõnuga. Botaanikaaia töötaja sõnul naudivadki mõned neist loomadest tähelepanu, teised seevastu aga mitte. Sain ka teada, et see punaste laikudega tegelane on punatriip-kilpkonn ja peale tema ujub tiigis veel mitut liiki kilpkonni.
Kas sinul on ka täitumatuna tunduvaid unistusi?
Üks minu unistusi on olnud näha mõnel lõunamere saarel suuri kilpkonni munemas, pisikesi kilpkonni mere poole lidumas ja nende loomade kaitseks ise ka midagi ära teha. Kasvõi aidata pisikilpkonnadel turvaliselt merre jõuda või juhtida inimeste tähelepanu sellele, et loomad on elusast peast hoopis muhedamad ja ägedamad tegelased kui laibana näiteks supi sees ning samuti ei ole tarvis arvata, et nende munad inimeste toidupüramiidi kuidagi kaunistama peaksid.
Tundub, et selle punkti võib nüüd täitumata unistuste nimekirjast maha võtta. Et kilpkonnad tõepoolest liivasse auke kraabivad, nägin ära Tartu Ülikooli botaanikaaias ja tiiki jõuavad kilpkonnapojad siin ka kerge vaevaga. Tänu sellele blogile on mul ka võimalus sulle öelda, et kilpkonnapoegade koorumine ja ellujäämine on tõeline elamise kunst, arvestades sellega, et koorub neid päris vähe, aga kilpkonnade ära süüa või maha müüa tahtjaid on maailmas ülearu palju. Elusana ja neile sobivas keskkonnas on kilbikandjad aga üllatavalt sarmikad ja iseteadlikud olendid.
Miks punatriip-kilpkonnad pole head koduloomad, kirjutab ka miksike.ee. Sellest hoolimata on neid loomi oma kodust Ameerikas minema tassitud suuremal arvul kui Eestis hetkel elanikke. Üheks põhjuseks on võib-olla populaarsed ninjakilpkonnade multikad. Kuna üsna kiiresti saab aga selgeks, et tõelised elusad kilpkonnad ägedaid trikke ei tee, visatakse nad lihtsalt minema, huvi tundmata, kuidas nad Ameerikasse, omale sobivasse elukeskkonda, tagasi saaksid. Kilpkonnadele Eesti mets, meri aga prügikastid eluks sobiv koht ei ole, see on kindel.
Nii et siinkohal ma sain sind juba ette hoiatada – kilpkonnade kodus pidamine pole meeldiv kummalegi osapoolele. Pole tõsi, et see loom tahab oma pika elu karbis veeta ja ainult salatit süüa. Ma juba mainisin, et hammustamise eest ta ka vabandama ei hakka.
Botaanikaaias on muudki põnevat kui ainult kilpkonnad
Tegelikult on Tartu Ülikooli botaanikaaed siiski taimede kasvatamiseks mõeldud ja talvel tasub kasvuhoonetes erinevaid troopikataimi imetlemas käia küll. Mõned omapärased fotod ja põnevad teadmised saab igal juhul.
Näiteks üks asi, mida botaanikaaia monstera puhul näha saab, aga oma toataimel tõenäoliselt mitte, on rohelised söödavad viljad. Sellest ilmus just ka Toivo Niibergi artikkel.
Avastasin botaanikaaiast ka orhideede näitusmüügi. Kas ma ütlesin, et üks orhidee liik on Singapuri rahvuslill ja selle auks armastavad singapurlased valmistada ka kullast orhideesid? Hea küll, Tartus need lilled kuldsed ei olnud, aga õiteilu oli sellest hoolimata lummav. Ilusat naistepäeva ja algavat kevadet! Kuidas kevade algust tähistada, sellest kirjutasin ka kevadisest pööripäevast jutustavas loos.
Miks ma botaanikaaeda aga üldse läksin?
Siiani ärasulamata jääga kaetud tänavatel liugu lastes olen vaikselt Indoneesia järele nutnud. Just nimelt vaikselt, sest ega ma seda kellelegi eriti ütlema hakka, et kui tahate mulle midagi kinkida, siis Indoneesia-reisi piletid oleksid kindla peale minek.
Aga ma arvasin õigesti, et botaanikaaia troopikahoones võib tunda sedasama unustamatut lõhna, justkui oleks kinniste akendega toas pesunöörid tihedalt täis riputatud liiga märga pesu. Nii et see leevendas veidi igatsust Bali järele. (Need paksud sokid, millega ma Eestist Balile saabusin, ei kuivanudki seal ära. Kui nad veidi tahenema hakkasidki, olid juba veidralt topilisteks muutunud. Nii et üks väike saar peab nüüd lisaks muule kogu maailmast kokku tassitud rämpsule säilitama kusagil ka minu sokke. Pärast seda seika mõistsingi, miks pesumaja teenus nii populaarne on.)
Kokkuvõtteks võin öelda, et mõnes päevas leidub hoopis rohkemat kui hommikul ärgates arvata võiks. Tuletan taas meelde, et soovid võivad täituda väga kummalisel viisil ja üldse mitte selles paigas, mida me endale ette kujutame. Samuti kipub plaanide ja projektidega olema nii nagu kilpkonnadega: need loomad munevad sadu munasid, aga merre jõuavad ja suureks kasvavad neist ainult mõned üksikud.
