Sügismeeleolus: Endla looduskaitseala raba ja mülgaste ilu

Endla looduskaitseala Männikjärve raba laukad

See pilt siin on puhas Endla looduskaitseala klassika. Just sellised ongi Männikjärve raba fotod, eriti sellest kusagil laugaste vahel asuvast vaatetornist tehtud. Täna käisingi jälle Endla looduskaitsealal asuvas Männikjärve rabas ja – püsi kannul, kuuled lähemalt!

Endla raba raja algusse kohale jõudmine oli üle ootuste lihtne

Matkasaapad jalga, termosega tee väiksesse kollasesse seljakotti, viimane pilk Google Mapsi  ja läksime! Pisike parandus: kui sa märkad kedagi, kes pidevalt teepervel toppab ja sõber Googlega silmsidet otsib, siis see võin vabalt ka mina olla.

Ühesõnaga, jõudsingi Endla looduskaitseala keskuse juurde, Tooma küla parkimisplatsi Jõgevamaal. Selle kõrval on kohe kaks Linajärve. Tartust sõites 70 km peaaegu otseteed, seega nii palju eksida polnudki võimalik nagu ma tavaliselt teen. Parklas sain viimase vaba koha tänu sellele, et “võitsin konkursi” kohe-kohe vabanevale platsile.

Männikjärve matkarada

Rabasse sai vanasti läbi hobusekopli, nüüd enam mitte, ja ongi parem, sest viidad juhatavad minu arvates palju otsem rappa võrreldes sellega, et vähemalt minu mäletamist mööda pidi eelmine kord pikka aega karjamaal ja metsas trampima. Võtsin suuna kohe Männikjärve poole.

Männikjärvele võib tiiru peale teha Männikjärve matkarajal (2,2 km). Väga ilus metsas jalutada. Võib ka suunduda Männikjärve raba õpperajale (7,3 km) või Endla järve matkarajale (8 km). Kohati need rajad ka kattuvad. Kaartide järgi on väga lihtne orienteeruda, isegi vaatetorn rabas on ära märgitud.

Männikjärv

Miks laugaste poole nii hullupööra tõmbab?

Ma polegi aru saanud, mis vägi mind laugastesse veab. Aga need on minu jaoks üliväga müstilised. Just eriti Männikjärve raba mustjad ja kuningliksinised veepeeglid koos neis peegelduva taeva, päikese ja puudega… Õnneks on laudteel kohati käsipuud, aga peab ütlema, et mõnes kohas on üsna kõhe. Tahaks kohe kaeda, mis saladus selle sügaviku põhjas tegelikult on.

Endla looduskaitseala raba

Kellele meeldib selline tühi väli, mis võiks kohati meenutada savanni (mida ma tean ainult piltide järgi, aga no vaata neid puid alljärgneval pildid), see on just õiges kohas. Ja raba õhk on minu arvates eriliselt lõhnav ja lausa toitev. Nädalajagu raskeid tundeid upub koheselt siia turbasamblasse.

Endla looduskaitseala männid

Endla looduskaitseala älvestik ehk mülkad

Lugesin infotahvlilt, et mudaälved pole see koht, kuhu jalutama võiks minna. Puha mülkad. Koosnevad vett täis turbast ja asuvad rabapeenarde vahel. Nagu aed pärast vihma, eks. Neist tekivadki laukad ehk sooveekogud, mille põhjas, kusagil väga-väga sügaval, on turbamuda.

rabalaukad

Sookail on Eestimaa rododendron

Sookailudes on loitsud, on öelnud kirjanik Minni Nurme. Sookailud annavad oma osa rabade omapärasesse lõhnabuketti, kuid neile liiga lähedal olemine (näiteks marju korjates või neid metsast kaasa tuues) võib tekitada peavalu. Loitsida peab oskama!

sookail

Vaatetornini viib  Männikjärve raba õpperada

Ja siin, lisaks termose seljakotist üles leidmisele, sain nautida nii ilusaid loodusvaateid, et mõistsingi, miks kõik need inimesed üldse tornist alla ei tahtnud tulla. Selle Endla looduskaitsealal asuva raba kohta võibki veel öelda: ilusa ilmaga väga rahvarohke koht. Väga.

Laudtee jõudis otsaga taas metsa – või siis, et algas jälle metsast. Kõmpisin metsapuude vahelgi hea hulk aega, kuulasin lindude pahandamist, jätsin selle tähelepanuta, kõndisin edasi, pöörasin otsa ringi ja läksin laugaste juurde tagasi.

Endla looduskaitseala Männikjärve raba

Lõpurosin jõhvikas

Lõpetuseks: taas ei kohanud matkal mitte ühtegi põdrakärbest ega sääske. Nagu eelmisel nädalal Äntu järvede ääreski. Ei maksa kõrvalseisjatel end hirmutada lasta.

Eelmisel aastal nägid need kohad välja nii:

Eestimaa matkarajad – Männikjärve