Sügismeeleolus: mille poolest Äntu järved erilised on?

sügismeeleolu

Üks matk Eestimaal jälle tehtud, sedapuhku Äntu maastikukaitsealal. Mida ilusat nägin, huvitavat kuulsin ja mis tänases kogemuses uut oli, sellest räägin kohe pikemalt.

Muistendeid tahad kuulda?

Mina küll ei saa ilma lugudeta. Niisiis, üks neist pajatab, et Äntu järved olevat tekkinud Kalevipoja hobuse kabjalöökidest ja hobuse kusest. Hobune olnud parasjagu tegevuses hundi eest põgenemisega. Kui suur see hunt pidi olema, kes nii suurt hobust taga ajas, ja mida ta sel ajal sõi, kui hiigelhobuseid saada polnud, see info minuni ei jõudnud. Tundus, et Sinijärve kohal oli aga hobune lausa galoppi lasknud, mis ta ilmselt päästiski. Tänapäeval on järvedes juba puhas ja selge allikavesi.

Äntu Rohejärv asub Sinijärve ja Valgejärve vahel

See järv on tõeliselt läbipaistev, põhjani välja. Järve ümbritseva metsa rohelus peegeldubki veepinnalt rohelisena. Kus on taevas ja kus vesi?

Äntu Rohejärv

Sinijärv on väga sopiline ja selle ümber andis ikka marssida. Nagu teisedki Äntu järved, on seegi allikajärv, mille vesi pidavat alati jahe olema. Ja kui talvel jää järve katabki, siis on see allikate tõttu liiga õhuke, et sellele jalutama võiks minna.

Äntu Sinijärv

Valgejärve vesi on kohati samuti roheline, kuid kui veepind peegeldab pilvi, siis võib järvevett tõesti ka valgeks nimetada. Need matkasellid, kes ujumisriided kaasa taipasid võtta, võisid hakata valmistuma karastavaks supluseks.

Äntu Valgejärv

Mille poolest Äntu järved siis erilised on? Need pidid olema Baltimaade kõige rohekassinisemad ja selgeveelisemad järved. On tõesti üliväga rohekassinised või sinakasrohelised. Tõsijutt.

Kas Äntu järved peidavad endas varandusi?

Üks hea rühiga rüütel käivat siiani jaaniööl oma mõrsjat otsimas. Kui mees otsitavat ei leia, minevat ta tagasi Umbjärve, kuhu kunagi uppunud. Umbjärve olevat Rakke rahvas sõja ajal ka varanduse kasti uputanud ja musta kuke seda valvama pannud. Täna küll ei paistnud kasti ega kukke kusagilt. Ainult musträhnid. Umbjärv ise asub Kärsa raba ääres ja on peidus pilliroo sees.

Kaanjärve uputatud kuldtõlda olevat võimalik aga näha, kui oled väga aus – see tähendab ausust ka enda vastu! Ühesõnaga, mine vaata oma silmaga! Kusagil siin olevat ka Rootsi sõjaväe varandusekast.

Äntu Kaanjärv

Ja kui ma nüüd selle varanduse jutuga liiga õhinasse ei sattunud, siis olevat ka Valgejärve rikkusi uputatud. Rootslased. Kunagi olevat üks mölder aardekasti asukohta küll unes näinud, kuid tingimuseks olevat olnud, et poole sellest oleks ta pidanud vaestele jagama. Kes see jagada tahab? Mölder pigem uppus.

Veel üheks Äntu järveks on Linaleo järv –  nime põhjal võib nuputada, milleks seda vanal ajal kasutati.

Punamäe linnus Agelinde

Sain teada, et oosid ehk vallseljakud on mälestused jääajast. Ühel sellisel, Punamäel, asus I aastatuhande algusest saadik Agelinde linnus. Nii ilus nimi!  Ja taas varandusest rääkides, Vene-Rootsi sõdade ajal olevat siiagi üht-teist peidetud, mida rootslased hiljem ka otsimas käinud ja mingid leiud tõesti endaga kaasa viinud. Linnust kutsutud ka Rootsikantsiks, kohalike elanike poolt ka Vanapaganamäeks. Vanasti oli linnus piiratud ja kaitstud soo ja jõega. Praeguseks pole sellest, kunagi Lõuna-Virumaa suurimast linnusest, enam midagi järele jäänud.

Meeleolu loovad ka luuletused

Matkarada viis mööda Kersti Merilaasi lapsepõlvekodust, Moora talust. Siin võis lugeda üht ilusat luuletust:

Mis tänase matka minu jaoks eriliseks muutis?

Uus kogemus minu jaoks oli see, et läksin matkale koos matkajuhiga! Ja seekord ma ei mõtle sõber huskyt! Tahtsin kogeda, kuidas tundub metsas ringi trampida täiesti võõraste inimestega ja mida põnevat ma teada saan. Ütlen ära ka, et matkakorraldaja oli Wanderlust (ja see ei ole reklaampostitus) ning matkal pakuti lisaks huvitavale infole ka teed, pirukaid ja koduseid viinamarju. Mida veel ühelt mõnusalt laupäevalt tahta võiks?

Puhkepaus siin:

Äntu maastikukaitseala

Miks on vanad loodusmetsad võluvamad kui lihtsalt puuderead

Mõned maastikukaitseala männid pidavat saama tähistada oma 180-ndat sünnipäeva. Kui mets omapäi ja rahule jätta, saavad samblad, samblikud, seened ja putukad end turvaliselt tunda. Toon näiteks kasvõi sipelgad. Kuhu nad peaksid oma pesadega minema kui kirves pea kohal välkuma hakkab? Ajaloo prügikasti?

Praegu on inimesel  kõike seda liigirikkust veel väga põnev jälgida ja fotosid võib tegema jäädagi.

Metsa, taimede, lindude, uue info ja legendide keskel oli täna tõesti vahva olla. Näiteks ma ei teadnud, et raudosjaga, mis kujutab endast karedaid kõrsi, saab hõõruda puhtaks potid-pannid ja ka metallehted, samuti saab seda kasutada küüneviilina.

Kuidas ma kohale jõudsin

Äntu maastikukaitseala koos allikajärvede  ja looduse õpperajaga  asub Väike-Maarja lähedal, Lääne-Viru maakonnas. Autot saab parkida näiteks Valgejärve või Sinijärve parklasse.

Sügismeeleolu nautides sai täna maha kõnnitud umbes 10 kilomeetrit.

Minge kõik metsa!

Ja lõpuks ka midagi neile heasoovijaile, kes hoiatasid mind, et mets on paksult täis põdrakärbseid ja sääski, kes söövad mul kindlasti kõrvad peast, nii et hoopis normaalsem oleks siiski kinnises ruumis passida – ma ei kohanud looduses ühtegi pahalast.

Päris “normaalset” minust ilmselt enam ei saagi, nagu ka selle blogi põhjal arvata võib, sest metsad ja rabad on kõvasti minu “rikkumise” kallal  töötanud. Mu põsk tunneb end männikoore vastas juba liiga hubaselt.

Kõige tähtsam on hea seltskond

Tahan veel öelda, et tänane matkaseltskond oli samuti väga äge, tõeline loodushuviliste kamp. Tänu neile nägin paljugi, mis muidu märkamata oleks jäänud. Nii pöörati mu tähelepanu laululuikede laulule, ronkade kraaksumisele, tihaste ja muude pisilindude vidinale ja mitmele tööhoos rähnile.

Üks leedulanna rääkis uskumusest, et kuuldes kevadel esimest korda käo kukkumist, on väga kasulik, kui taskus juhtub olema peenraha. See tagab rikkuse ka järgmisel aastal.  Ühesõnaga, kevadel metsa minnes võiks mõned sendid taskusse poetada. Et see meetod töötab, võis naine oma kogemustest kinnitada – nimelt ei juhtunud tal sel kevadel taskus raha olema…

Nägin ka uudishimulikku tursket vähki ühes järves. Ma ei ütle, millises. Sest need vähid, kes järves elavad, ei olegi tulipunased. Las nii jäädagi.