Aeg raamatuga: Jõehobu elutoas. Mis on lähisõltuvus?

jõehobu-elutoas-mis-on-lähisõltuvus

Elas kord üks väike tüdruk, kes nuttis igal öösel patja. Ta ei teadnud, et on üks väga-väga paljudest sarnastest kurbadest väikestest tüdrukutest ja poistest, ega sedagi, kuidas saada täiskasvanuks ja luua endale õnnelik elu. Tänane lugu räägib millestki sellisest, mida iga päev jutuks ei võeta. Millestki, mis vaikitakse maha, mida varjatakse ja mida justkui olemas ei olegi. See on lähisõltuvus.

Kui palju sa tead, mis on lähisõltuvus?

 “Lähisõltuvus on haigus või haiguselaadne olukord, mis tekib siis, kui inimene elab kõrvuti jõulise ilminguga ega suuda seda endale selgitada, vaid lihtsalt sobitub sellega,” kirjutab Tommy Hellsten oma raamatus “Jõehobu elutoas”.

Raamatus on kasutatud näitena alkoholihaige perekonda, kuid samasugune haigus nagu alkoholism, on ka narkomaania, vaimuhaigused, terroriseeriv käitumine ja palju muud. Ka sattumine äärmuslikku vaesusse või ootamatusse õnnetusse võib põhjustada sellise jõulise ilmingu, mille kõrval inimene ennast abituna tunneb.

Kui üks lapsevanem pöörab kogu tähelepanu näiteks alkoholile ja teine omakorda  alkohoolikule, jäävad lapsed tähelepanuta, vanemate hoolest ilma.

Pereliikmed, kes elavad pidevas segadust, hirmu ja süüdistusi täis ruumis, võivad  hakata toimuvas süüdistama iseennast. Tundes häbi, hakkavad nad olukorda teiste inimeste eest varjama. Mida raskem olukord, seda suurem häbi ja seda kõvemini kinnitatakse, et kõik on hästi. Nii ongi tekkinud kaassõltuvus.

Kas sellise pere ühelgi liikmel saab säilida kooskõla iseenda ja oma eluga?

 

Hukka mõista ei tule mitte inimest vaid tema käitumist, järeleandmist sõltuvusele

Miks inimene lubab enda asemel tegutseda  sõltuvusel? Kas tõesti on inimese õnnetus elus süüdi “teised”,  kas tõesti  kõik “teised” kulutavad oma jõudu ja aega ainuüksi selleks, et teda, vaesekest, petta? Sõltuvust endast tähtsamaks pidav inimene oma käitumist  analüüsida ei taha, ta valetab endale ja ka teistele ning soovib vältida neid inimesi, kes tema käitumisega nõus ei ole.

Autori seisukoht on, et inimene, kes on kaotanud kontrolli alkoholi kasutamise üle, on tegelikult kaotanud kontrolli kogu elu üle.

Nagu ütles mullegi üks psühholoog, on selliste inimeste lähedastel midagi ühist: nad kõik kinnitavad, et hakkasid oma pereliiget juba eluajal leinama. Siis, kui kaotasid ta haigusele.

Jõehobu elutoas

Jõehobu selles raamatus sümboliseerib suurt ja hirmutavat olendit, mis asub otse perekonna ruumis, kuid mille suhtes on kehtestatud vaikiv kokkulepe seda mitte märgata. Probleem – näiteks alkoholism, narkomaania, vaimne või füüsiline haigus, väärkohtlemine –  on liiga hirmutav ja puuduvad oskused sellega toimetulekuks, nii et kergem on selle kohalolu salata. Just see salgamine võtab pereliikmetelt jõu ja püüab nad võrku nimega lähisõltuvus.

Autor Tommy Hellsteini sõnade kohaselt nõuab salgamine pereliikmetelt kolme reegli täitmist. Need on:

Ära kõnele!

Ära tunne!

Ära usalda!

Miks küll on alkohooliku pere lapsed  väga lojaalsed oma vanematele ka siis, kui neid on väga halvasti koheldud? Pere liikmed tunnevad hirmu, kurbust, üksindust, hüljatusetunnet ja viha, mille põhjus pole neile selge ja mida nad justkui välja näidata ega tunda ei tohi. Kui laps ei saa loota oma vanematele ega väljendada oma tundeid, mis talle siis jääb?

Kuidas kasvab ja kahaneb häbi?

Kuna vanemad on igale lapsele kõige tähtsamad, hakkab laps end kohtlema nii nagu vanemad teda on kohelnud. Kui vanemad kasvatuse ja korra sildi all lastele oma viha välja valavad, on see väärkohtlemine. Laps seda ei tea, temal on tunne, et tema on paha. Nii kaob inimesel aga eneseväärikus, vanemate häbi tõttu harjub ka tema pidevat häbitunnet tundma.

Häbi iseenesest pole läbinisti paha, see keelab meil tegemast vääraid tegusid, seab meie käitumisele raamid. Häbist saab vabaneda, kui oma väärtegusid tunnistada.

Tunnete tundmise tähtsus

Kas oled kunagi mõelnud ja tundnud, kui suurt hulka jõudu nõuab millegi salgamine ja varjamine? Varjamine nõuab oma tunnete pidevat mahasurumist, need aga võivad täiesti ootamatult tõkke tagant välja pääseda, näiteks paanikaatakkidena.

Raamatu “Jõehobu elutoas” autor kinnitab isiklikest kogemustest, et tundeid saab organismist eemaldada ainult läbielamise varal. Lubada endal elus ette tulevaid kriise läbi elada ja oskus neid käsitleda on väga tähtis. Kes varjab viha, võib muutuda ohvriks, sest ta ei julge “EI” öelda.

Kui vanematel on tarkust lubada lapsele kurbuse, hirmu ja viha väljendamist, jääb laps terveks igas olukorras.

Kuidas kaassõltlast ära tunda?

Lähisõltuvus esineb nii alkohoolikute kui ka uimastisõltlaste, töönarkomaanide, hasartmängijate, vägivaldsete ja terroriseerivate inimeste jne. vahetus läheduses. Sõltuvuse liik on ka toitumishäired. Endas pesitsevat tühjust püütakse täita toiduga ja nii võtabki inimese üle võimust sunnitud ülesöömine, buliimia või anoreksia.

Nüüd mõned küsimused kaasa mõtisklemiseks:

Kas oled õppinud sobituma kellegagi endast väljaspool ega oska teadvustada iseenda tundeid ja vajadusi?

Kas soovid kontrollida kõike ja kõiki, sest sul pole turvalisuse tunnet?

Kas jääd jänni vastusega küsimusele: “Aga mida sina soovid?” (Oli aeg, kus mind lõi see küsimus lausa tummaks. Seega, küsi, küsi ja küsi iseendalt!)

Kas kiirustad ennast pidevalt tagant, et mitte anda endale aega lihtsalt olla? Võib arvata, et oled juba ka läbipõlemist tundnud?

Oled sa ülimalt tõsine ja arvad, et elu peabki kannatus olema?

Kui vastasid küsimustele jaatavalt, on raamat “Jõehobu elutoas” kirjutatud just sinu jaoks, lisaks ootab sind väljakutsete rohke töö iseendaga. Mis aga võiks veel põnevam olla?

Muutuma sunnib inimest täiesti väljakannatamatu olukord

Jah, tõesti, ainult see. Kuni on vähegi võimalik, siis inimene ei viitsi muutuda.

Kui aga tõsiselt soovida ja selle nimel vaeva näha, on muutused alati võimalikud. Võimalik on vabaneda sõltuvustest ja ka haigusest nimega lähisõltuvus. Võimalik on pöörduda iseenda sisemise tarkuse poole, et saada täiskasvanuks ja ise hoolitseda oma sisemise lapse eest. Kui kaua jätkub jõudu oma elurõõmu varjata?

Oluline ja väga toetav on leida võimalus, et meid mõistetaks ja nähtaks sellistena, nagu me oleme. Ja ülioluline on sealjuures eristada inimesi, kes meie arengut toetavad neist, kes seda ei tee. Tean omast käest, et see ei pruugi olla lihtne, kuid on teostatav. Ole enda vastu aus ja ära anna alla!

Tuleb ka meeles pidada, et elukaaslane pole meie isa ega ema. Abielu pole teraapiaseanss.

Toibumine ja oma elu loomine

Et tervenemine üldse alata saaks, tuleb vabaneda sõltuvusest, olgu selleks siis alkohol, uimastid, töönarkomaania või midagi muud.

Alles siis saab alata toibumine ja tunnistamine, et inimesega on halvasti ümber käidud.

Järgneb oma tunnete, viha ja kurbuse väljendamine. Nüüd saab vabaneda kogu see energia, mida nõudis tunnete allasurumine. Nii on võimalik loobuda ohvrirollist ja mõista, et lood oma elu ise. Laps ei pea olema lapsevanemaks oma vanematele.

 “Ühiskonna ja kultuuri taseme üle saab otsustada selle järgi, kuidas nad suudavad hoolitseda laste eest,” ütleb Tommy Hellsten.

Minu arvamus on, et  raamat “Jõehobu elutoas” võib olla elumuutev. Siin on lugu sellest, et meil kõigil on õigus tunda oma tundeid, rääkida oma lugu ja me pole sealjuures üksi. Raamat kinnitab, et  sa pole ainus tüdruk, kes nuttis õhtul patja. Meid on veel ja me teame, kuidas saada täiskasvanuks ja ravida oma armid.

Kui palju elurõõmu sinus pikisilmi väljendamist ootab?

Mõned viited, millest võib olla abi:

Pöördu julgesti Kriisiabikeskustesse, võid saada abi ja nõuandeid näiteks psühholoogilt:

Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskus

Olemas on tugigruppe, mis võivad toetada. Näiteks:

Dementsuse Kompetentsikeskus

On tugikeskused lähisuhtevägivalla ohvritele:

Eesti Naiste Varjupaikade Liit – naiste tugikeskuste kontaktid

Uuri ise edasi ja leia kogu vajalik abi!

Fotod: Pixabay