Rota Vicentina on vana kalurite rada, mis kulgeb Atlandi ookeani kaldal, külast külasse, ja külade vahel on umbes 20-25 km tühja maad ehk kaunist loodust ja ookeanivaadet. Rota Vicentina asub Portugali looduspargis, pika nimega Parque Natural do Sudoeste Alentejano e Costa Vicentina. Ma arvan, et aeg-ajalt on lihtsalt vaja ookeani äärde minna ja see aeg leidiski minu nüüd üles.
Costa Vicentina pakub erakordselt maalilisi vaateid Atlandi ookeanile
Vaated hallikassinisele, türkiissinisele, eresinisele või muudes erinevates sinise toonides sillerdavale ookeanile on tõesti imelised. Lisaks on siin erineva värvi ja kujuga järske kaljusid, mini-liivakõrbi, lõhnavaid taimi ja mitmeid linnuliike. Ookeanis kõrguvate, murenenud kaljude otsas võib näha suuri toonekurepesi. Uhked linnud uudistavad tiivutuid olendeid oma ligipääsmatutest kindlustest!
Rota Vicentina on peaaegu et camino rada, palverännutee, kuigi albergue’sid sellel teel ei asu ja peregrino passi pole mõtet kaasa võtta, sest templeid sinna nagunii ei saa. Kuidas ma omale palveränduri passi sain, kirjutasin SIIN. Kirjutasin ka, milline minu arvates camino peaks olema, nii et ma ei hakka enam üle rääkima. Siin jah selle passiga kusagil vehkida ei ole, aga kõndida imeilusas looduses võib nii palju kui jaksad.
Tegelikult on Atlandi ookeani rannikul mitmeid matkaradasid: ringikujulised rajad, mis algavad ja lõpevad samas külas, nii et võid seljakoti hostelisse jätta; Rota Histórica ehk Ajalooline rada ning mõned veel. Ühesõnaga, igaühele midagi. Külast külasse on võimalik aga ka bussiga sõita, et rannamõnusid nautida või lihtsalt mõni väiksem jalutuskäik ette võtta.
Mina ja Rota Vicentina algus
Rota Vicentina on olemas tänu neile inimestele ja ettevõtetele, kes usuvad selle piirkonna jätkusuutlikku tulevikku. See on kõigile nautimiseks nagu kaunis kunstiteos ja aitab inimestel saada elava loodusega sügavamat kontakti.
Esmaspäeva varahommikul sõitsimegi bussiga Lissabonist Sinesesse, et sealt edasi juba jalgsi 6 km São Torpesi marssida ja loota, et veel 10 km pärast hakkab paistma Porto Covo. Olingi kalurite rajal tallad liivaseks saanud.
Olin valmistunud pikemaks kõrbemaratoniks ja kogu vajaliku varustuse kaasa pakkinud…
Hahaa, mõni jäi nüüd kindlasti uskuma! Tegelikult ei olnud ma üldse valmistunud, sest ma ei tea kõrbemaratonidest absoluutselt mitte midagi! Läksin täitsa ehku peale välja ja olin kaasa võtnud mõned asjad, mis võiksid rannapuhkuse ookeani ääres mugavamaks muuta.
Jätsime tööstusliku Sinese seljataha ja ohh millised rannad São Torpesi juures olid! Ja millised kaljud! Eriti kui sellist vaatepilti kuigi tihti ei näe! Ronisime kaljudel üles-alla, sammusime kaljudel looklevatel liivastel radadel ja sekka ka liivarannas paljajalu. Kaljude vahel võisime avastada küllaga ligipääsmatuid ja raskesti ligipääsetavaid Helesiniseid Laguune, kaljudel nautida avarust ja vabadust ning kuumuses tugevalt lõhnavaid taimi.
Aega selleks teekonnaks kulus aga päris palju ja võite arvata, et väga lihtne see ei olnud.
Õhtul õnnestus end Porto Covos mugavalt majutada, pesta, hosteli köögis salat hakkida, ja ma arvan, et olin mõnusa äraolemise rõdul koos sõpradega täiesti ära teeninud.
Porto Covo varahommikuses udus:
Paljajalu pehmes liivas ülesmäge
Järgmine teekond Porto Covost Vila Nova de Milfontesesse pidi olema 20 km pikk. Tegelikult marssisin need km-d ära, aga Vila Nova de Milfontes ei hakanud kusagiltpoolt paistma. Tundus, et olin kõmpinud teist samapalju veel, kui järgmine märk näitas sihtkohta 3,5 km. Umbes 9 tunni pärast jõudsimegi kohale, hurraa!
Teelõik ise pakkus taas ülikauneid vaateid ookeanile, kaljudele ja õitsvatele taimedele. Mõned siin kasvavatest taimedest pidid olema ainulaadsed, mida ei kasva kusagil mujal. Imeilusad värvid!
Oceano Atlantico on vägev, lakkamatult mühisev ja võimsalt laintevahtu pritsiv. Hommikul kattis piirkonda jahe udu, päeval meelitas päike taimedest lõhnavad eeterlikud õlid jälle välja ja küttis liiva kuumemaks. Ookeani ääres oli õhk vaatamata kuumusele siiski niiske, nii et seljakoti külge kuivama riputatud riided punnisid ärakuivamise mõttele kangesti vastu.
Selles pehmes liivas ma siis terve päeva sumpasingi, juureldes tundide viisi küsimuse kallal, kuidas tee saab enamasti ainult ülesmäge minna. Mööda liivast mäenõlva ülespoole ronida pole sama, mis mööda kindlat horisontaalset pinda jalutada. Polnud suurt vahet, kas kõndida liival paljajalu või kõndida liival, mis on jalatsite ja sokkide sees.
Liivane tee kulges kaljudel loogeldes, mõneks korraks siiski ka ookeani äärde põigates. Jälgi raja märke:
Ma pean siin Portugali pirukad ikka jälle ära mainima. Varahommikused imehead bacalhau ehk tursa pirukad:
Õhtul sõime samuti kõhu head-paremat täis, kaasa arvatud kohalikud oliivid ja magusad kleepuvad kondiitritooted, mida mina sain tervelt kolm. Teised keegi ei tahtnud.
Vila Nova de Milfontes ja Almograve
Olá! ütles aara Vila Nova de Milfontese hotelli Mar e Sol fuajees, mind põhjalikult mitme nurga alt takseerides. Iga kord, kui temast mööda läksin.
Vila Nova de Milfontes ja Almograve on armsad linnakesed, sini-valgevärviliste majakeste, väikeste poekeste ja kohvikutega. Külade vahel käib isegi kohalik Rodoviaria do Alentejo kompanii buss. Vila Nova de Milfontes, mis asub nii Mira jõe kui ookeani kaldal, on populaarne koht, millest Alentejo piirkonna imeilusat ürgset loodust avastama sõita.
Õie pani järgmisel varahommikul Vila Nova Milfontesest pika sammuga liivadüünide poole ajama ja ma otsustasin, et uurin veel kohalikku elu-olu, annan põlveliigestele puhkust ja katsetan talle õhtupoole bussiga Almogravesse järele jõuda. Nagu arvata oli, jõudis Õie sihtkohta varem. Ja meie hostelisse Almograves oli juba teisigi tolmuseid Rota Vicentinal käijaid kogunenud.
Veel vaadet Atlandi ookeanile:
Ma reisikirja seda osa pikemaks ei aja, muidu tüdinete ära. Õige varsti räägin, mis edasi sai.
Loe seni eelmist osa siit: