Tee, mis pidi mind pööripäevast jaanipäeva viima, kulges edasi Ontika pankrannikule ja Valaste joa juurde. Tegin pilte põnevatest kivimitest ja andsin ühele oma sõltuvusele hoogu juurde.
Päikesetõus mind Aa rannas äratada ei suutnud kuid sõbrad suutsid küll. Seega viisin taas ellu unistuse varbad vette panna, pakkisin magamiskoti kokku ja olin valmis edasi seiklema.
Ontika pankrannik ja Valaste juga
Vaade vasakule: need kivimite kihid siin alustasid kujunemist nelisada tuhat MILJONIT aastat tagasi. Päriselt ka? Ajalugu on loonud nende miljonite aastatega siia hingematvalt kauni maali.
Pildil on näha ka Valaste juga, mis on üle 25 meetri kõrge.
Alla randa saamiseks tuli ronida trepist. Võis arvata, et koera jaoks sellised metallist astmed kuigi mõnusad ei olnud.
Kuidas ma kiviparadiisi leidsin
Ontika rannikul avastasin end kiviparadiisist ja selgus, et üks mu krooniline sõltuvus on ikka alles. Kivid lihtsalt tahavad minuga igalt poolt kaasa tulla. Usun, et tegelikult ei vali inimesed omale kive, vaid kivid valivad inimbussi, millega reisida ja maailma näha. Minu sõltuvus ongi neid tegelasi ühest kohast teise sõidutada. Ja mitte ainult oma koju. Teistesse inimperedesse ka.
Võtke minult mu kivid ja… pole hullu, ma leian kohe uued. Seekord tahtsid kõik need kaasa tulla:
Tegin valiku ja toppisin kotti ainult nii palju kive kui trepist üles tassida jaksasin. Seega, umbes peotäie. Kindlasti ühe auguga kivi; ühe sellise, millel oli kuu ja husky (alguses tundus, et rebase) kujutis; kivi, mille mustrit võid vaatama jäädagi; kivi, milles sädelevad nagu öötaeva tähed; ühe südamekujulise valge ja veel mõned roosad. Mul on kõik reisidelt kaasa toodud kivid ilusti koju laiali paigutatud ja viimasel ajal hakkasin tundma, et neist tuleb juba kuidagi puudus. Nii et ma ei kahmanud niisama.
Mis või kes on trilobiidid?
Rannas jalutades avastasin kivinäituse, mille pildistamisele kulus muidugi aega. Sõber koer ja karja juht jõudis rannas pikema ringi teha ja oodata ka. Kividesse olid sellised kummalised mustrid, nagu järgneval pildil näha, jätnud trilobiidid. Need on üle kahesaja miljoni aasta tagasi (mõnikümmend miljonit siia-sinna) välja surnud lülijalgsed, keda leidub kivististe sees praeguseni.
Ehk leitakse tuhandete miljonite aastate pärast inimeste luidki kusagilt kivististest ja arutletakse, millega need olendid kunagi tegelesid…
Kivinäitus on rannas avatud kõigile…
Ontika paekalda kohta peab veel ütlema, et nagu korralikule metsale kohane, oli seal olemas ka matkarada. Ja eriti mõnus, et Valaste joa parkla juures oli kohvik ja see oli avatud.
Eestimaa ilu on sel korral päris palju inspiratsiooni andnud. Ja teekond pole ikka veel läbi!
Eelnevad lood asuvad siin:
Pööripäeva aja ilu: Emajõe õpperada Peipsi ääres
Pööripäeva aja ilu: Alatskivi loss ja matkarada
Pööripäeva aja ilu: Kauksi rand
Pööripäeva aja ilu: Poruni matkarada põlismetsas
Pööripäeva aja ilu: Kurtna järvestik ja Kuremäe
Pööripäeva aja ilu: Ida-Virumaa linnad
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte