Ihamaru Palojärv asub Põlvamaal, kauni männimetsa sees peidus. Palojärv on tuntud oma liivase põhja ja sooja veega ujumiskoha poolest. Täna räägin, kuidas ma siia sattusin, mida teel nägin ja kuulsin. Ja loomulikult ei pääse fotodeta!
Postitee toob mälestusi sajandite tagant
Üks käänuline tee viis vanal ajal Tartust Pihkvasse ja sellel teel vurasid kauba-, sõja- ja postivankrid. Tee ääres asusid postijaamad, kõrtsid ja talud. Postitee möödus ka 13.–14. sajandil rajatud Kirumpää ja Vastseliina linnustest. Neist viimases asunud Püha Risti kabel olnud Vana-Liivimaa olulisemaid palverännaku sihtkohti ja tänagi viib Eesti oma palverännutee Pirita kloostrist just sellesse paika.
Miks ja kuidas palverännakud mulle hinge pugesid, olen varem kirjutanud siin: “Portugal: kuidas camino mu üles leidis”.
Praegusel ajal on Postiteest sirgemad ja laiemad maanteed suurema osa liiklusest enda kanda võtnud ja Vana-Võru maantee on jäänud justkui omaette, muistendite ja imekauni looduse maailma. Lisaks on siin ägedad väikesed sillad ja muud põnevat. Ma poleks arvanud, et ükskord hakkan Eestis maanteed pildistama ja tunnen end peaaegu sama hästi nagu Itaalias. Ebaharilikult ilus ilm aitas sellele tundele kõvasti kaasa.
Pildil kurvi tagant teine kurv lihtsalt ei paista:
Postitee ongi see looklev tee, millel sõit tekitab kõhus veidi õõnsa tunde, nagu oleks lennukiga õige pisut turbulentsi sattunud. Ja kui sa märkasid ühel kevadõhtul kedagi üsna keset teed vuramas, siis võis see väga hästi olla keegi, kellel on näiteks blogi. Mulle on öeldud küll, et Eestis EI OLE vasakpoolne liiklus, aga vaadates neid sügavaid kraave kahel pool seda kitsast sõiduteed, ma lihtsalt ei suuda pooli (ehk kraave) valida. Ma ei hakka ette kujutama, mis tunne võib olla sellel teel (nagu mitmetel teistel Eesti teedel) veel libedaga sõita.
Postitee ääres asub ka Palojärv
Selline elamusterohke sõit viis mind ühte kaunissse paika, Palojärve äärde. Tõesti soe järvevesi ja väga ilus männimets. Mõned männid pidavat siinkandis olema üle 150 aasta vanad. On see puude jaoks aga mingi vanus? Ehk on nad siiski alles poisikesed? Kusagil siin asub ka matkarada ja praegu, kevadel, on metsas piisavalt ruumi ja radasid ringi trampimiseks. Suve poole, noh… mäletan, et see koht on üsna populaarne.
Ihamaru Palojärvel on ka väiksem õde – pruuniveeline Väike Palojärv ehk Kogrejärv. Nimi peaks siin kalade kohta vihje andma.
Eestimaa Metsa matused
Oleks siiski palju loota, et harvesterid mõne looduskauni koha puutumata jätavad. Eestimaa Metsa matustele võib sattuda kõikjal Eestis. Kes veel linnulaulu kuulda ja lindistada soovib, sellel soovitan kiiresti järelejäänud metsas ära käia, sest pesitsusrahu aega enam ei ole (kuigi ma olen kuulnud, et mõnes kohas justkui veel oleks) ja paljud selle aasta linnu- ja loomapojad võivad ootamatult avastada end roomikute all. Järgmisel aastal nii palju olendeid sellel planeedil kindlasti enam ei ela.
Ma ei julge väita, et vares, kes maast välja turritavate kännuköntide kohal kraaksus, väljendas sellega oma arvamust väga hästi ära majandatud metsa üle. Ehk tundus tallegi, nagu käiks üle maa salaja mingi koletu lahing, mis siin-seal maapinnagi segamini keerab.
Kuna ma aga sain täna nii loodusest kui ka inimestelt taas väga palju mõnusat energiat, siis ma lõpetan selle loo lootusrikkamalt. Mina usun, et kõik meie mõtted ja tunded loevad (tegudest rääkimata) ja kui palju inimesi võtab julguse seista oma elukeskkonna säilimise eest, tekivadki muutused paremuse suunas. Igaüks saab looduses käies ennast tervendada ja rahustada ning seejärel kiirata heaolu tunnet ümbritsevasse maailma. Hoiame ikka julgelt ja järjekindlalt metsa poole!
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte
