Sebra karv on lühike ja tundub paitades mõnusalt pehme. Sebrad on tulnud külalisi uudistama ja seisavad nüüd vaikselt, nukker helk suurtes tumedates silmades. Meenutades mulle väga snäkki ootavaid retriivereid. Eks sebradki ootavad kingitusi või vähemalt paitamist. Üks sebra on lonkinud bussi ette ja seisab seal nüüd niisuguse näoga, et tema ei mäleta, kuidas edasiastumine käib. Aafrika!
Aafrika ja triibulised loomad
Sebraga tõtt vahtides jõudis mu peast läbi käia mõte selle kohta, et kuidas ma küll nii ootamatult Aafrikasse sattusin ja kuidas õige mitu mu unistust nüüd korraga täitusid. Üks unistus oli näha Aafrika loomi vabas (no vähemalt küllaltki vabas) looduses ringi jooksmas, aga nii, et ma ühtlasi saaksin neid lähedalt näha ja puutudagi. Lisaks tekkis mul kõigest mõni nädal tagasi unistus näha triibulisi loomi. Ja muidugi unistus reisimisest – see on krooniline. Triibuliste loomade all ma pidasin tegelikult silmas Madagaskari leemureid, aga ma ei ütelnud seda valjusti välja. Mul ununeb kogu aeg ära täpsustamise tähtsus.
Nii ma siis seisingi ühel kummalisel päeval Madagaskari külje all asuval Mauritiuse saarel ja palun väga, silitasin triibulist looma. Aafrika looma!
Lisaks kohtusin laiguliste loomadega.
Puude all hoolitsesid antiloobid või kitsed oma poegade eest, sõid koos hommikust ja elasid rahulikku pereelu.
Põõsastest ilmus välja suur jaanalind, ajas tiivad puhevile ja hakkas teise safaribussiga mõõtu võtma.
Casela on Mauritiuse parim looduspark
Casela looduspargi territoorium ulatub üle 350 hektari ja siin leidub elamusi kogu perele. Üks neist elamustest on Aafrika safari.
Casela looduspark on andnud lubaduse, et hoolitseb loomade heaolu eest. On kujundatud elupaigad, mis vastavad iga liigi spetsiifilistele vajadustele, võttes arvesse nende bioloogiat, käitumist ja ökoloogiat. Samuti püütakse tõsta teadlikkust loodushoiu suhtes.
Loomadel oli suurel alal piisavalt peitu pugemise võimalusi puude ja põõsaste vahel, aga siiski eelistasid nad tulla külalisi uudistama. Kui taamal ilmus lagedale ilmselt teenindava personali maastur, kappas kogu kari müdinaga selle juurde. Sebrade sabas tõttasid jaanalinnud. Tõenäoliselt oli lootus snäkke saada seal suurem.
Põhjamaa inimesel oli kummaline tunne näha savannis kappavaid igas mõõdus sebrasid. Kuna ka bussi ees seisnud sebral tuli nüüd jooksusamm meelde, siis saimegi edasi sõita.
Lõvid novembri suvekuumuses
Suvine novembrikuu oli ka kiskjate kuningriigi asukatel käpad alt niitnud. Lõvid lebasid puude all selili, käpad püsti. Soojakraade võis olla 30–34. Väga laisalt tõusus mõni loom püsti, et teistele korraldusi jagada. Lõvid elutsesid samuti hulgakesi koos, praididena, ja tundusid omavahel hästi läbi saavat. Mitte midagi sellist, et üks isend vahib õnnetult kogu elu üksikuna kitsas betoonpõrandaga puuris.
Casela pargis olid võred küll selleks, et inimloomad ei topiks oma jäsemeid lõvide lõugade vahele ega pilluks neid kivide või toigastega. Lõvid elasid rahulikult oma pereelu, nagu kõik teisedki loomad. Arvestades, kuidas käitusid ja milliseid hääli tegid inimloomad safari käigus, siis on neljajalgsete jaoks palju turvalisem, kui kahejalgseid nende lähedusse ei lasta. Ükski neljajalgne ei teinud mingit lolli häält ega käitunud napakalt.
Casela looduspargi lindude maailm on samuti vabapidamisel
Külli ütles ühele eriti edevale paabulinnule, kes inimeste saabudes oma saba puhevile oli ajanud, et astugu edasi, ärgu keerutagu juhtmepuntra taustal. Paabu nihkuski edasi, viisakamale taustale! Nautides osaks saanud populaarsust, näitas paabu end põhjalikult igast küljest ja lisaks laskis huilgeid kuuldavale. Tühja neist igavlevalt ringilonkivatest emaslindudest, kui kohal on fotograafid!
Vaatajaskonna suurenedes pressis paabu end uute inimeste keskele pöörlema ega tundunud põrmugi häirituna, kui pealtvaatajad ta sabasulgi näppima hakkasid. Võimalusi suures pargis peitu minna oleks olnud rohkesti. Aga ei. Mõned lihtsalt on staarideks sündinud.
Kilpkonnade seljas ei tohi ratsutada
Mauritiuse kilpkonnad on nii suured, et muidugi võib tekkida tahtmine neile peale istuda. Kui neid on aga nii palju korraga koos ja kui nad sind vahtima hakkavad, siis tahaks pigem kusagil kaugemal olla.
Kitsed riiulil.
Kuked, kuhu minek?
Isegi kaamelitel oli palav.
Linnupesad palmiokste küljes. Village weaver bird (külakuduja?) on ainuke lind, kes oskab siduda sõlmi. Pesad on valmistatud sõlme seotud okstest ja lehtedest.
Casela looduspargis võib veeta terve päeva ja ikka jääb muist nägemata.
Mida kõike tuleb enne läbi elada, kui lapsepõlve unistused teoks saavad! Kui aga suudad need unistused ja lapsemeele alles hoida, siis ühel hetkel võidki end avastada üle mõistuse kummalisest kohast!
Foto autor on Külli.
Mauritius asub Maskareenide saarestikus
India ookeanis asuva Maskareenide saarestiku moodustavad vulkaanilise päritoluga ja suuremad Mauritiuse ja Réunioni saar, samuti kaugemal asuv Rodrigues. Saarestiku nimi pärinevat portugali meresõitjalt Pedro Mascarenhaselt, kes olla neid saari külastanud 1512.aastal.
Mauritiuse Vabariik on Aafrika saareriik, mis hõlmab lisaks ka ümbruskonna väikesaari ja Rodriguese saare. Mauritius olla oma nime saanud Nassau printsi Oranje Mauritsi järgi 1598.aastal. Prantsuse kolonialistidele oli saar Isle de France ehk Prantsusmaa saar, aastatel 1715–1810. Mauritius asub Madagaskarist idas ja Aafrikast kagus.
Mauritiust tuntakse kui väljasurnud lennuvõimetute lindude dodode kunagist elupaika. Dododele ja hiidkilpkonnadele tegid tegelikult otsa peale hollandlased ning nende kaasatoodud kassid-koerad. Viimane dodo olevat vastu pidanud aastani 1662. Mauritiust on järjestikku koloniseerinud Holland, Prantsusmaa ja Suurbritannia, riik iseseisvus 1968.aastal.
India ookeanis asuvast Mauritiuse saarest pajatan teile veel mõnegi loo. Kes Mauritiusel veel elavad, mida kummalist seal veel näha saab ja milline on India ookean?
Külli tegi ka kunstilisemaid fotosid: