Mahepõllundus. Ja mida ma sellest õppisin. 2. osa

Jätkan lugu oma suvisest hobist, milleks oli päris ehtne mahepõllundus. Kuna ma nüüdseks olen juba “kogenud põllumees”, siis jagan teile edasi oma põllunduse alaseid tähelepanekuid ja mida ma omale suvel toitu kasvatades veel õppisin. Et teil järgmisel kevadel ka lihtsam oleks.

Kõrvitsad armastavad päikest ja vajavad palju ruumi

Kõrvitsad olid peale porgandite järgmised viljad, mida ma tahtsin kasvatada. Linnaaias nad lihtsalt ei kasva suureks, pane poest ostetud mulda ja talvel varutud komposti nii palju kui tahad. Hakkasin aru saama, et kõrvitsad vajavad väga suurel määral päikest, vett ja vabadust. Ja nad armastavad venida, ronida ja maailma avastada. Vist selle tõttu tunnengi nendega nii suurt lähedust, et mõnikord panen neile ka nimed.

Siin näiteks on üks omal jõul teel puu otsa.

Ma enam ei imesta, et vanasti (siis, kui üleüldist mürgitamist veel ei toimunud) tehti kõrvitsatest tõldu. Mu kõige suurem oli ka seest tühi, nii et istu sisse, püüa põllult mõned hiired, muuda hobusteks, rakenda ette ja sõida. Ma siiski ei hakanud hiirtööjõudu kasutama (kuigi seda leidus), saagisin (jah, saega) kõrvitsa tükkideks, jagasin tükid sõpradele laiali ja allesjäänud osast keetsin kodus kõrvitsamoosi ökoapelsini, ökosidruni (sest siis võib koore ka sisse riivida), ananassi, ingveri ja pruuni suhkruga. Selle moosi jagasin ka juba laiali.

Nüüd, kui ilmad jahedaks kiskusid, võib kõrvitsa õied ilma südametunnistuse piinadeta ära süüa. Mingi maitsev täidis õie sisse ja ahju või pannile!

Suvikõrvitsat ei ole vaja?

Igal suvel saabub korraks säärane ajaperiood, kus kokku saades küsitakse üksteiselt: “Sul pooleseid purke on?” “Aga suvikõrvitsat ei ole vaja?”

Mul oli sel aastal helerohelisi, tumerohelisi ja kollaseid suvikõrvitsaid. Mitmed kõrvitsad ja suvikõrvitsad mädanesid lihtsalt varre otsas ära ja ma kahtlustan siin kuuma ja kuiva ilma.

Suvikõrvitsad mulle varem ei maitsenud, sest tundus, et eks nad üks švamm ole. Mahepõllundus aga teeb isegi suvikõrvitsatega imet. Kasvasid nii hõrgud, et sõin toorelt ja seemned maitsesid nagu värsked herned.

Siin näiteks kergelt praetud ja tšillijuustu peale pandud. Tšillijuust tuli kaasa paradiisisaarelt Ischialt ja kuigi tundub, et sellest reisist on juba mitu sajandit möödas, ei toimunudki see tegelikult kuigi ammu.

Kapsataimedel sain kapsausse pildistada

Tegin paar klõpsu ussidest, aga siis viskasin taimed koos karvikutega minema. Samuti tegin kale ehk lehtkapsa lehtedega ussidele õhusõitu. Neist lehtedest, mis terveks jäid, neist võib ahjus lehtkapsakrõpse küpsetada. Lugesin, et kapsaste vahele pidavat istutama kapsaliblikate peletamiseks peiulilli, kusjuures neid peaks olema samapalju või rohkemgi kui kapsaid ja need peaksid olema kapsastega ühekõrgused. Väga tõhusalt need aga kahjureid ei peleta.

Kapsaid ostsin seega Otepää laadalt, kui Pühajärvel käisin. Olid need sealgi pisikeste augukestega, nii et kohe rõõm – need ka mürgivabalt kasvatatud!

Naerid oleks pidanud varem ära korjama

“Sul oleks nagu ufo peenrasse maandunud!” Naerid said küpseks ja nende lehed pruunistusid ära. Olekski pidanud naerid varem ära korjama, sest need meeldisid taas mingitele ussidele, kellel oli mullas rahulikult aega endale korterelamuid sisustada. Mahepõllundus oli nende arvates ka vahva! Siit mulle palju ei jagunud. Naerid olid samuti mingit veidrat sorti, väikesed nagu redised, maitsesid ka nagu redised ja meeldisid mulle hullupööra. Peaks katsetama, kas neid saaks lillepotis kasvatada.

Naereid sõidki meie esivanemad siis, kui neile veel kartulireklaami polnud näitama hakatud. Kui muld polnud veel täiesti ära kurnatud ja glüfosaadiga ei lobistatud, võisid juurikad olla tõesti seda mõõtu, et eit ja taat koos ei jõudnud neid peenrast välja tõmmata.

Naeris hästi ei säili, muutub suvel kiuliseks, ja seda võiks külvata juba aprilli lõpus, et siis süüa enne kui teised köögiviljad valmivad. Naereid tuleb ka kasta ja raputada peenrale puutuhka maakirpude peletamiseks. Tuhk on ka väetiseks. Naeritõusmeid võivat pritsida ka küüslauguleotisega. Naeril on palju tervendavaid omadusi.

Võib-olla oleks pidanud saialilled juurikate vahele külvama, sest saialilled pidavat peletama juureussikesi. Oleks saanud seda teooriat kontrollida. Need oranžid ja kollased lilled armastavad samuti päikest ja avarust. Kuidas ma saialilleõitest teed, kompressi ja tinktuuri tegin, kirjutasin SIIN.

Kaalikate suhtes oli ka ussidega jagelemist, aga neist jagus siiski mullegi.

Järgnev tõuk armastas tillivarrel ronida.

Kohustuslik salatiroheline

Salatiroheline kasvas ka põllul paremini kui koduaias. Salati ja tilli puhul tuleb vaadata, et need üle ei kasvaks, ära ei puituks ja saaksid õigel ajal ära söödud. Palju rohelist.

Tilli võiks külvata näiteks kahenädalaste vahedega, siis on kogu aeg värske roheline laual. Mitte nii nagu mina tegin, et terve pakk seemneid korraga maha ja siis ei jõua seda metsa ära hoiustada.

Lühidalt, mida mahepõllundus mulle õpetas

Kõige olulisem asi, mida mahepõllundus mulle õpetas, oli see, et isekasvatatud, mürgivaba toit maitseb hoopis teistmoodi kui poest ja isegi Tartu turult ostetud söök. Üks asi on söök, mida meile reklaamikampaaniate abil sisse üritatakse sööta, ja hoopis teine asi on toit, mis tegelikult ka organismi toidab.

Nii suurt maitseerinevust ma pole varem tähele osanud panna. Mürgivaba toit on hõrk ja magus. Maitsemeel sai ikka täieliku šoki. Kui esimest omakasvatatud kurki sõin, mõtlesin, et pole võimalik, et värske kurk on nii maitsev! Olen harjunud, et värske kurk on sammu kaugusel plastmassist. Mürgivaba toidu tunneb üldiselt ära ussiaukude ja ebakorrapärase välimuse järgi. Juurikad ei näe välja, nagu oleksid nad kõik samast vormist välja valatud.

Õppisin muu hulgas seda, et hea mõte on külvata erinevaid sorte. Sellisel juhul, kui ühed ei tärka, siis ehk teistest saab ikka asja. Mida on võimalik, tuleks aknalaual varakult ette kasvatada. Isegi saialillede ja päevalillede ettekasvatamine on hea mõte.

Tuleb ka uurida, milliseid taimi koos kasvatada, et sel kombel kahjuritega paremini hakkama saada. On mitmeid nippe, kuidas looduslike vahenditega põllumajandada. Näiteks eespool mainitud puutuhk. Kui elada põllu lähedal, siis oleks kassil ka seal põnev, nii et kass võiks olla.

Kokkuvõtvalt võib minu põllumajandamist iseloomustada nii: hullupööra kitkumist ja kastmist, higistamist, rassimist ja tassimist, aga tohutult maitsvad aedviljaroad ja hoidised. Mahepõllundus annab gurmeetoidud.

Taimedega tegelemine rahustab ja tasakaalustab ning lilled muudavad tõesti õnnelikumaks.

Argipäevad ei olnud enam nii argipäevased. Kui oli väsimus ja raskus, läksin põllule. Sest koos teistega on rassimine ja tassimine palju lõbusam kui üksi. Väga palju õppisin teistega kogemusi jagades. Ja väga palju tundsin tänutunnet. Tundsin, et mahepõllundus võib olla tervise, elujõu, rõõmu ja külluse allikas. Soovitan kasvõi mõne väikese toidutaime lillepotti kasvama pista!