Madeira leevendab natuke mu igatsust Indoneesia järele. Siin on jälle selline lõunamaine lõhn, mida ma väga armastan. Just sellise lõhna järgi saan aru, et olen kodu ukse lukku keeranud ja päris kaugele jalutama tulnud. Üksi reisides muutuvad meeled erksaks, silmad hakkavad särama ja naeratus, mille ma enda seest Balil olles üles leidsin ja mis põhjamaal peitu läheb, tuleb jälle välja. Tutvustan lähemalt Madeira vaatamist väärt paiku.
Madeira botaanikaaed ja Monte palee troopiline aed
Madeira botaanikaaeda minekuks vantsisin umbes tunni mööda linnatänavaid ülesmäge. Teised higi pühkivad seljakotirändurid tegid sedasama. See tasus vaeva, sest kuigi põnevamate kaktuste juures tuleb oodata, kuni ülejäänud kümme turisti need ära jõuavad pildistada, jagub siin ikka ruumi ja eksootikat.
Botaanikaaias kulub umbes tund kuni poolteist ja edasi võib sõita gondliga Monte mäele. Siin asub Monte palee troopiline aed, mis on veel kaunim ja suurem. Aias võib jalutada kogu maailmast toodud põnevate taimede keskel. Seda troopilist aeda ma soovitan kindlasti külastada, kui siia saarele satute. Ma unustasin isegi pildistamise, unustasin ka aja, lihtsalt jalutasin, istusin, unistasin ja nautisin.
Muu hulgas on siia loodud tükike Jaapanit ja Hiinat.
Mäest alla, Funchalisse tagasi, saab oma kondimootoriga (kui põlved vastu peavad) või gondliga otse ookeani kaldale. Gondlisõit on ka omaette elamus.
Aga mäest alla saab ka kelguga! Kuna saarel lund eriti ei ole, siis kelgutavad kohalikud mehed turiste vanaaegse rotangist ja puust kelguga mööda asfalti. Selle nimi on toboggan. Kaks õlgkübaraga meest juhivad ja hoiavad kelku õigel teel. Turismiäri. Nalja kui palju.
Tegelikult ei pea suurlinna üldse tagasi minema, sest saarel on kõikjal matkaradu ja camino teid. Kõnni palju jõuad.
Ohh, milline valik eksootilisi puuvilju!
Mina läksin Funchalisse tagasi ja leidsin promenaadi lähedalt üles turu kohalike eksootiliste puuviljadega. Monstera vilja koorimine mul üldse ei õnnestunud, sest osa koorest ei tahtnud ära tulla, need kuusnurksed koore tükid lendasid kõik mööda tuba laiali ja ma tõesti ei tea, kas vilja sees võivad olla pisikesed okkad. Ma võin eksida. Turul pakutud monstera vili maitses küll nagu ananassibanaan, väga omapärane ja päris hea. Monstera viljad on need rohelised vorstid küllaltki pildi keskel. Soovitan kindlasti ära proovida.
Siin on näha vilja kandev monstera.
Mõnede puuviljade maitset ma aga ei kirjeldaks sõnaga “ülihea”, vaid pigem “väga omapärane ja vajab harjumist”. Draakoniviljadest ma soovitaks pigem kollaseid.
Kuna Madeiral on palju banaaniistandusi, siis on siin mitut sorti banaane. Mõned on pisikesed ja hapukad nagu kommid ja need on mu lemmikud Balil käimise ajast saadik. Oo, need on head! Mul on tekkinud juba väike banaanikollektsioon, kõik erinevad. Siin on näha, kuidas papaiad ja banaanid kasvavad.
Üksi reisimine tervendab
Üksi reisimine tervendab mind. Ma olen kuulnud, et paljudele ei meeldi üksi ringi lonkida, et igav ja ohtlik ja nii edasi. Eks see tunne on igaühe jaoks erinev. Üksi reisides ei ole vastutust kellegi kaela lükata ja sunnib kogu aeg tähelepanelik olema. Mõnikord on hirm lihtsalt ülisuur põnevus ja hea, kui sellest aru saad. Üksi reisides ei ole kunagi üksi, sest märkan ümbritsevat maailma hoopis rohkem. Infomüra ei ole nii palju ja kellegi ootustele ei pea vastama. Võin lubada Indoneesiast pärit ahvipärdiku-naeratusel maailma avastada.
Ma arvan ka, et eriti oma sünnipäeva paiku peaks inimene olema omaette ja tegema seda, mida ta ise soovib. See on ikkagi aastavahetus. Võiks mõelda, mida kogetud on ja mida tahaks veel kogeda. Kuhu see rahmeldamine ja une arvelt kokkuhoidmine on viinud. Torditamine ja mürgel on vahva mõnel teisel ajal. Nii ma mõtlesingi, et veedan mõne hetke just siin, kus ma päriselt olla tahan. Vulkaanist sündinud paradiisisaarel. Kohas, kus on mäed ja aiad keset ookeani. Olen iseendaga ja iseendale.
Järgmistes lugudes jutustan, mis Funchalist väljaspool toimub.
Esimene lugu asub siin: