Avatud aknast kostab Vahemere rahustav mühin kogu öö ja igal hommikul sünnib vastu rannakaljusid tormavate lainte tekitatud kõrgelennulistest vahupritsmetest imekaunis Aphrodite justkui uuesti. Selline on minu jaoks Küpros.
Kuidas ma praegusel ajal reisima sattusin? Põhjus number üks oli jälle see, et Õie ostis lennupiletid. Kuigi lennupileteid olime üksteise võidu sel aastal ikka ostnud, olid minul vähemalt kaks lennureisi ära jäänud ja seetõttu ma nendegi piletite ostmisel eriti kaugele ei mõelnud. Pigem, et näis kas saab raha tagasi või lubatakse jälle mingeid vautšereid.
Hulle jutte ei tasu kuulata
Pean tunnistama, et mina olin küll jäänud kuulama propagandat ja hulle jutte sellest, kuidas inimesed sel aastal mitmeks kuuks võõrale maale lõksu olid jäänud. Vaat mis juhtub kui reisimisse tuleb pikem vahe sisse – igasugused hirmud hakkavad ligi hiilima.
Sel aastal seiklesin bussidega ainult Poola ja tagasi, millest muidugi oli äranälginud reisipisikule väike abi, ja tallasin Eestimaa kauneid paiku. Meenutasin nüüd aga iseenda sõnu, et kõige parem kingitus minu jaoks on lennupilet. Ja kuidas ma küll saaksin, juhul kui see lennupilet välja ilmub, öelda hoopis et tänan ei, ma parem kannatan kodus külma edasi.
Nii juhtuski, et iga kord, kui ma kaalusin reisimisele “ei” ütlemist, toimus midagi sellist, mis kallutas otsuse ikka jaatuse poole. Reisiplaanid hakkasid end jälle justkui ise looma.
Lennukid lendavad siiski
Lennujaamas selgus, et oli kolm varianti, kuhu lennukid pühapäeva õhtul Tallinnast lendasid: Paphos, Kuressaare ja Riia. Kõik need variandid on minu arvates head. Ehk oleks saanud Kuressaarde, kui Ryanair viimasel hetkel alt oleks hüpanud.
Kõik läks aga suurepäraselt ja neljatunnise lennureisi järel muutus Küpros unistusest reaalsuseks. Juhuuu!
Milline on Küpros öösel
Öösel kehtib Küprosel komandanditund, nii et kutsusime oma apartemendi omaniku endale autoga lennujaama järele. Õie oli talle eelnevalt saatnud oma Cyprus Flight Passi, mida vajadusel oleks saanud politseile näidata.
Politseil meiega aga asja polnud ja nii jõudsime kiiresti ja mugavalt Vahemere kaldal asuvasse öömajja Chlorakas ning avastasime, et apartemendi omanik oli ülimalt viisakas, sõbralik ja abivalmis inimene. Kohale jõudes oli meil juba ka esimene info kohaliku eluolu kohta olemas.
Mida Paphose lähedal asuv Chloraka pakub
Chloraka küla asub Paphose linnast umbes 3 km eemal ja siinne rannaäär on hotelle täis pikitud. Pole ka ime, sest Küpros ja Vahemeri on kaunid aastaringselt. Buss Chloraka ja Paphose vahel sõidab umbes iga 10 minuti järel ja bussipilet maksab 1.50 eurot. Päevapilet, millega võib sõita kogu Paphose piirkonnas, maksab 5 eurot. Autorendi firmasid paistis samuti palju olevat.
Chlorakas avastasime paari sammu kaugusel oma elukohast mõnusa rannariba ujumiskohaga, lõunatuule palmide vahel ja koduse poe kõige vajalikuga. Peaaegu üle tee asuv pizzarestoran oli avatud, üldiselt aga on Küpros enamuse toidukohti ja väikesi poekesi sulgenud, osalt seetõttu et praegu on nende arvates siiski talv ja osalt selle pöörase olukorra tõttu maailmas. Küprose turismisektor on sel aastal väga kõvasti kannatada saanud ja minu arvates nad tõesti pingutavad, et lennureise käigus hoida.
Paphosest ja Chlorakast õige pisut maad edasi asuvad Coral Bay liivarannad
Coral Bays oli võimalik samuti nautida kauneid merevaateid, sooja rannailma, ronida rannakaljudel ja ümber istuda mõnele järgmisele bussile, et näiteks Polise poole sõita.
Paphose bussijaamas on tegelikult hea mõte küsida bussiaegade plaan ja siis oma marsruut paika panna. Suurem bussijaam asub sadama piirkonnas (Kato Paphos) ja teine on kesklinnas Karavella Station.
Rõdult paistab päikese loojumine Vahemerre. Ohh, Küpros!
Chloraka apartemendi rõdul istudes haaras imekaunis päikseloojangu värvidemäng mind täielikult oma lummusesse. Igal õhtul kujundasid pilved seda ka üksjagu erinevalt.
Vahemereline õhtusöök rõdul kujunes samuti päikeseloojangu värvides: värsketest aed- ja puuviljadest valmistatud salat, anžoovised, omlett ja mis kõik veel. Pean ütlema, et Küpros ja punane vein sobivad väga hästi kokku ning on mõlemad võrratud. Kohalikud banaanid, viigimarjad, apelsinid, greibid, sidrunid…
Kui niiii suuri ja valmis avokaadosid on olemas ning üliküps granaatõun oli lihtsalt puu otsast tänavale kukkunud:
Päike loojus detsembris kell pool viis õhtul. Väga lühikest aega oli hämar ja seejärel päriselt pime. Samuti tõusis päike hommikul väga kiiresti. Lõunamaades ületabki päike silmapiiri justkui ühe hüppega. Esimesel õhtul oleksin selle hüppe peaaegu maha maganud.
Oma koduses rannas võis ka öösel jalutada ja ega kaugemale pimedas minna tahakski.
Kuhu järgmisel hommikul suundusin ja mida Paphose ehk Pafose piirkonnas veel ilusat nägin, sellest pajatab järgmine lugu.