Igal kevadel ma avastan oma aknalaualt karbid ja topsikud roheliste võrsetega. Kuigi ma igal sügisel otsustan, et järgmisel aastal tegelen mõne oma muu hobiga, äratavad esimesed kevadised päikesekiired mu aiandushuvi ikka jälle üles. Täna käisin uusi aiandusalaseid tarkusi ammutamas ja uudistamas, kuidas teha permakultuuri peenart.
Mulle oli varem jäänud mulje, et permakultuuri peenar on üks paras oksarisu ja ma polnud aru saanud, kuidas see taimekasvatusega seotud on. Nii läksingi täna seda asja lähemalt uurima.
Permakultuuri idee on olla loodusesõbralik
Olete kunagi näinud, kes metsikus looduses maad kaevab? Mitte keegi! Aga just metsik loodus on lopsakas ja saab endaga ise väga hästi hakkama. Mida inimeste jaoks suures saladuses hoitakse, on see, et pidev kaevamine, kündmine ja mürgine laastamistöö on mullad hävitanud.
Täna sain teada, et permakultuuri peenrad ehitatakse üles papi, põhu, niidetud heina, sõnniku, komposti, kuivanud lehtede, ühesõnaga, kõige orgaanilise ja kõduneva materjaliga. Nii meelitatakse kohale ka suuremaid ja väiksemaid tegelasi, kes kõike seda hunnikut lagundama hakkavad. Sünnib muld, millesse võib istutada omale meelepäraseid taimi, sest sel viisil on umbrohud kenasti ära taltsutatud.
Muidugi võib kuhikpeenrasse kõikvõimalik loodusrikkus end sisse seada. Saadki teada, kes su naabrid on ja millega nad tegelevad. Aga kes loodusega suhtlemist kardab, selle jaoks leidub kindlasti ka toas mitmeid tegevusi. Aiandus polegi kõigi jaoks.
Võililled on mu lemmikud
Siiani arvasin, et mina olen ainus võilillefänn. Ma püüan neid kollaseid õisi tõesti nii salaja süüa kui suudan, et vältida pealtnägijate paanilist hirmu minu füüsilise ja vaimse tervise pärast. Muidugi on võililled kasulikud toidutaimed, aga selgus ka, et nad on aiapidaja sõbrad. Võililled transpordivad maa seest mineraale ja kui need lilled siis komposti panna, muutuvad mineraalid kättesaadavaks ka teistele taimedele. Eriti kui maa on savine, aitabki nn umbrohi tuua mineraale maapinnale lähemale. Nii et jätke minu aias võilillled rahule.
Vanaema ajast pärinevad taimed
Tegelikult sõitsin täna permakultuuri peenra tegemiseks Valgamaale, kohta nimega Vanaema Aed. Läksin vaatama, kuidas kasvatatakse vanaemade ajast pärinevaid, geneetiliselt trikitamata taimi. Soovitan kõigile, kellel kevadeti aknalauad roheliste võrsete kuhja all ägavad, uurida, kus see aed asub ja külla minna. Suvel toimub mitmeid üritusi ja saab väga palju kasulikku teada. Saab ka seemneid ja taimi osta. Aias toimetab ja jagab inspiratsiooni aednik Tiia Morfin.
Ja superkokk Leno takobaar on lihtsalt võrratu. Ma sõin nii palju, et peaaegu ei saanud enam hingata. Aga ärge muretsege, kõik on juba korras. Ma lihtsalt väga armastan mehhikopärast toitu. Ja üldse lõunamaiseid maitseid. Ärge lugege siit välja, et ma olen õgard. Värske õhk ja päike andsid oma panuse.
Täna jagas ka Triinu Guerrin põnevaid teadmisi taimedest ja permakultuurist. Näiteks, et kui aias kasvab palju vesiheina, siis see näitab, et mullaga on kõik korras, muld on hea. Kas teie teadsite, et kõigepealt tuleks kindlaks teha, kas aias on muld pigem happeline või aluseline ja vastavalt sellele siis edasi toimetada. Mina arvasin, et muld on lihtsalt muld. Sain ka teada, kui paljusid kasulikke taimi mu aias veel ei kasva.
Küll on hea end nüüd enne keskööd siruli visata. Ütlen veel lõpetuseks, et mina tunnen, et permakultuur aitab leida oma juured ja elada loodusega kooskõlas. Soovitan ka kõigil, kel võimalik, kasvatada oma toit ise. Kordan: loe eelmine lause uuesti. Kasvatage oma toitu ja lilli siis kuhikpeenras, kõrgpeenras või traditsioonilisel viisil, maad kaevates ning olgu teil sellest palju rõõmu!
