Kui poleks ise näinud, poleks uskunudki, et allikad võivad olla kohad, mille ääres jaaniõhtul nii vilgas liikumine käib. Ja ma ei pea silmas sääski, rebaseid ega kopraid. Inimesed varuvad endale maagilist lättevett. Järgnevas loos tulevad jutuks mõned Järvamaa Norra-Oostriku ala allikad.
Reisiseltskonnast, kellega jaanipäeva ajal oli plaan mõned allikad üle vaadata, kirjutasin juba Männikjärve rabamatka loos. Ka lätete juurde viivaid matkaradu läbisime ikka nii, et taevasiniste silmadega husky elegantse sörgiga ees ja tema kolm kahejalgset sõpra hanereas järel.
Suvel võiks allikate juurde minnes jalanõud autosse jätta
Jajah, ma vingusin ka veidi aega, et mu tallad pole poris müttamisega harjunud, aga tegelikult jäin saadud kogemusega väga rahule. Paljajalu saab hoopis parema kontakti maaga ja ka iseenda kehaga.
Viimasel ajal on laudteed kaetud traatvõrguga, mis peaks vihmase ilmaga libisemist takistama, aga seetõttu tuleb paljaste jalgadega väga ettevaatlik olla. Metsateegi pole enam nii mõnusalt mudane nagu varem vaid on kaetud värske hakkepuiduga.
Võlingi allikast sünnib Võlingi oja
Selle aasta jaanipäev algas minul niisiis teekonnaga Võlingi allikateni. Rada lookles lillelõhnalise ja putukasumiseva niidu ja salapäraselt kohiseva metsa vahel. Auto olime jätnud metsaveerde, et neljakesi tumerohelisse metsasügavikku sukelduda.
Miskipärast tundus koerale eriti lõbus jalgupidi tillukeses koses seista ja vett püüda. Tema jahibki veepiisku nii, nagu kõiki teisi lendavaid objekte – hüppab ja naksab hammastega. Minikosk oli aga sündinud Võlingi allikast, kasvas edasi ojaks ja arenes jõeks.
Kas teadsid, et Eestis kasvab orhideesid?
Jõgi saadab rändureid edasi läbi metsa. Võlingi allika matkarada kulgeb peale metsaraja ka laudteel. Kes oskab tähele panna, võib hea õnne korral raja ääres märgata Eesti oma orhideesid: ööviiuleid, kuldkinga ja muid käpalisi taimi. Õigemini küll, paari üksikut taimekest. Seepärast ära neid noppima kipu, nad on looduskaitse all! Ööviiulite kohalolu tunned jaaniööl lõhna järgi kindlasti ära!
Kas teadsid sedagi, et kaunist kuldkinga kutsutakse teise nimega kukulinnu pätiks? Pätt oli siis ennevanasti pastlataoline jalanõu – ja mitte kurikael! Ööviiulil on aga peale käokeele veel mitmeid rahvapäraseid nimesid.
Allikad on looduse salapaigad
Laudtee lõpus ootavad Vilbaste allikad on nimetatud allikate uurija G.Vilbaste järgi. Nende tõeliselt ägedate lehtrikujuliste lätete ääres suurte puude all võib päikeselise ilmaga pikutada ja väga hea kui kampsun, sall või pleed kaasas juhtub olema, ikka sellesama traatvõrgu pärast laudteel.
Siin võib jälgida liivaterakeste mängu lättesilma rohekassinisel taustal, puulehtede tantsu tuuleorkestri saatel ja tunda, et aeg voolab lätete läheduses teistmoodi. Ühtäkki on seda küllaga ja kõik on väga hästi.
Kogu matkarada on üle kahe kilomeetri pikk, üksjagu aega kulub kindlasti looduse nautimiseks ja pildistamiseks. Igal aastaajal on rada omanäoline, erisugused taimed õitsemas, erinevad hääled, värvid ja lõhnad ümberringi.
Sügavaim allikas Eestimaal olevat Sopa allikas
Auto juurde tagasi saabunud, sõitsime veidi maad edasi, jätsime auto taas metsaveerde ja seekord oli jalgsi läbi metsa vantsimist alla poole kilomeetri. Suundusime jälle niidult kuuskede ja mändide vahele, et jõuda Sopa ojani. Ja seal, metsalagendikul, oligi järsku maa sees lehtri kujuline sügav sinakasroheline veega täidetud auk.
Vaatepildi tegid pisut õudusjutu laadseks allikasse langenud vanad puuroikad. Ka olid Sopa allika veerud nii järsud, et siit vett võtta ega siin supelda küll ei tahaks. Oostriku allikad on selleks parem valik.
Oostriku allikad võib leida kohe kruusatee äärest
Kuigi Oostriku allikad on suisa tee ääres, pole siin õnneks tihedat liiklust. Nii võibki laudsillal end taas istuma ja loodushääli kuulatama sättida ning veeta sedaviisi kasvõi terve öö. Mitmed pisikesed allikad vulksuvad nagu mängiksid haldjad allikajärves keksu. Helkivad liivaterad hüplevad rõõmsalt maa alt välja pääsevas karges veevoolus. Puude lehed sahisevad ja aeg-ajalt kostab jõest mõni kõvem sulpsatus. Suvise pööripäeva paiku kukub kägu ja vidistavad pisilinnud.
Talvel valitseb selles kohas karge vaikus, karastava supluse allikavees võid aga sellest hoolimata ette võtta. Nii suvel kui talvel, ehtsate nõidade kombel!
Purskavast allikast on kõige parem vett võtta
Karget lättevett võid võtta ka Oostriku allikast, Purskav allikas on minu arvates aga lõbusam. Purskava allika juurde jõudmiseks sõitsime tagasi sellesse kohta, kust Võlingi allikamatka alustasime. Seekord keerasime vastassuunas ja sõitsime veidi maad mööda Kirikumäe sihti. Allikas koos lõkkeplatsi ja piknikukohaga asus taas tee ääres.
Purskavat allikat on inimkäsi veidi disainida aidanud, nii et see näeb välja nagu pontsakas purskkaev, millest on väga lihtne oma veepudelit täita. Jaanilõkke ääres istudes oli põnev vaadata, kuidas rahvast muudkui saabus puhta lättevee järele.
Tekkis sul tunne, et läheks vaataks õige ise ka need allikad üle?
Norra-Oostriku ala allikate juurde kohale jõudmiseks annab täpsed juhised jälle lehekülg loodusegakoos.ee.
Endla looduskaitsealal asub veel mitmeid peidetud allikaid ja siin on palju avastamisrõõmu. Olen märganud, et allikad aitavad luua kooskõla, tasakaalu ja rahu iseendaga ja ümbritseva maailmaga. Lätetelt tulles pole mitmed asjad enam endised ja eluradagi võib veidi teise suunda pöörduda.
Kui vajad selgemat siseteadmist, siis on allikad just õige koht, kus vaikust kuulatada.
Ehk on sul üle vaatamata veel ka sellised looduskaunid paigad ja matkarajad:
Eestimaa matkarajad: Meenikunno