Paradiislik soojus on magnet, mis inimesi Bulgaariasse tõmbab. Talveilm külastab seda maad lühiajaliselt ainult jaanuari-veebruarikuus. Olen ka ise Bulgaaria kaunist loodust, tervislikku kliimat ja Musta merd nautimas käinud. Lugedes nüüd uuesti reisikirju, otsustasin neid lühidalt siin jagada. Näidata, et Bulgaarias on peale Kuldsete Liivade ja Musta mere veel paljugi muud vaatamisväärset.
Legend räägib ajast, mil Looja jagas meie armsa helesinise planeedi rahvastele elukohtadeks maatükke. Nimelt olid bulgaarlased just sel tähtsal momendil rüganud põllutööd teha. Jah, see on olnud väga töökas rahvas! Kui nad viimaks Looja juurde jõudsid, polnud vaba maatükki enam saada. Loojal olnud aga kahju nii töökaid inimesi millestki ilma jätta, niisiis eraldanud ta neile tükikese paradiisist. Sellepärast ongi Bulgaarias siiani säilinud kõik tõeliselt paradiisliku paiga jooned.
Bulgaaria suurim kuurort, Sunny Beach ehk Päikeserannik, on täis tipitud hotelle ja villasid ning turismindus töötab siin täistuuridel. Kuulsuse on see maalapp pälvinud tänu oma puhtale veele ja soojale rannaliivale. Sellel reisil peatungi koos oma sõpradega esmalt Päikeserannikul, mis on mugavalt lähedal suurlinnale Burgasele, kus asub üks lennuväljadest. Burgase lähedal asuvad teisedki kuurortkeskused – Nesebar, Pomorie ja Sozopol.
Bulgaaria sõjakas ajalugu
Balkani poolsaarel, Musta mere kaldal asuva Bulgaaria ajaloo kogemustepagas on üliväga rikkalik. Kõigi läbielatud vallutuste ja kannatuste tõttu on bulgaarlased segu slaavi, bulgaari ja türgi hõimudest. Just koos nende hõimudega asutas khaan Asparukh 681. aastal siia esimese Bulgaaria impeeriumi. Iidseid jalajälgi on siia jätnud ka veel enne slaavlaste tulekut selles piirkonnas elanud traakia hõimud. Nende parimaks iseloomustamiseks võib öelda, et näiteks muitsete kreeklaste jaoks oli Traakia nii vaenulik ja metsik paik, et seda peeti koguni sõjajumal Arese koduks. Traaklastel oli aga aega siin valitseda ja kurikuulsust koguda seni, kuni roomlased Bulgaaria omakorda esimesel sajandil vallutasid.
Iidseid khaane ja vürste peetakse Bulgaarias siiani meeles. Khaan Omurtag näiteks valitses aastatel 814–831. Mõni aeg hiljem, 864. aastal, kuulutas vürst Boris I peamiseks religiooniks kristluse ja Bulgaaria muutus slaavi kultuuri keskuseks. Bulgaariast pärineb ka vendade Kyrillose ja Methodiuse loodud kirillitsa. Praegu on kohanimed nii kirillitsas kui ladina tähestikus. Türklaste ike algas 14. sajandi lõpus ja kestis viis sajandit. Sellest ajast pärinevad ka siia ehitatud mošeed. 19. sajandil toimus viimaks rahvuslik ärkamisaeg.
Bulgaarias on loodud imepäraseid kunsti- ja kirjandusteoseid. Palju on neid muidugi ka hävitatud ja rüüstatud. Sellel maal on alati olnud müstikat. Ka kuulus ennustaja Vanga on just siit pärit.
Lõhnav roosidemaa
Rosa Damascena ehk damaskuse roosi tõid siia türklased koos oma ikkega, 17. sajandil. Bulgaaria sümboliks muutunud lilled kasvavad ainult Karlovo ja Kazanlaki vahelises “rooside orus”, mis on üle kolmekümne kilomeetri pikk. Lilled õitsevad aga lühikest aega maikuust juuni keskpaigani, nii et turistid peavad sageli pettuma – ülejäänud ajal pole kauneid õisi kusagil näha. Roosiõite korjamine kevadisel ajal toimub käsitsi ja varahommikul. Ikka selleks, et võimalikult palju säiliks õite õlisisaldus. Iga aasta juunikuus toimub roosifestival ja “roosikuninganna” kroonimine.
Peale rooside leidub siinkandis, Traakia kuningate orus, ka mitmeid viiendast kuni kolmandast Kristuse-eelsest sajandist pärit selle vana tsivilisatsiooni hauakambreid. Kazanlakist kagusse jäävasse Tundža orgu maeti kivihaudadesse mitmed Traakia tähtsaid isikuid. Hauad on palju sajandeid peitnud endas ka hulgaliselt kauneid kullast ja hõbedast esemeid, mis nüüdseks on ajaloo hõlma alt kätte saadud. Ilmselgelt on sellelt kohalt pühaduse oreool hajunud.
Ka õhtune jalutuskäik Kazanlaki lähedal Šipkas ja mäe otsa ehitatud kirikus on omaette elamus. Säravad ümmargused kuplid mägedes kõrguvate roheliste puude taustal on väga efektne vaatepilt. Kullaehtes kirik oma mustrite ja nikerdustega valgel ja roosakaspunasel seinal pärineb otsekui idamaisest muinasloost. Kirik on ehitatud 19. sajandil, siinsetes mäekurudes peetud vabadusvõitluses langenute mälestuseks. Võitlus käis siis türgi vägede vastu.
Eluolu Bulgaarias ja kuidas siia kolida
Võõra maa kohta teabe ammutamiseks on parim viis kohtuda kohalike elanikega. Põikame meiegi külla neile, kes end siia juba pikemalt sisse on seadnud ehk siis minu sõprade sõpradele. Nii saan teada, et kõige parem oleks elada Burgase, Varna, Sofia või Veliko Tarnovo läheduses, kuna need on suuremad linnad koolide ja muude õppe- ning kultuuriasutustega. Tuleb lihtsalt ise käia külades uurimas, kas keegi teab kedagi, kes soovib müüa maja. Nii tutvud ka potentsiaalsete naabritega, lood suhteid ja hindad, kas sulle taoline naabruskond meeldib. Üllataval kombel lõpuks teab keegi ikka kedagi. Kes jälle omakorda teab kedagi. Kindlasti leiad viimaks ka oma unelmate maja, kui on soov Bulgaariasse kolida.
Saan teada sedagi, et Bulgaaria perenaine saab oma koduaias aiavilja kasvatada peaaegu aasta ringi. Aedviljasaak on rikkalik ja seda võib koristada kaks korda aastas. Puu- ja juurvilja saab kindlasti ka naabrinaiste käest. Maa on nii viljakas, et iga mulda pandud seeme hakkab kasvama. Muidugi igatseb iga pisike seemnehakatis vett, mis nõuab lahendust probleemile, kuidas teostada vee aiamaale jõudmise protseduur kuival suveajal.
Kohalikust toidust veel niipalju, et kiselo mljako on hapupiim ehk jogurt, mis sisaldab tegelast nimega Lactobacteria Bulgaricus. See on väga maitsev ja nii paks, et lusikas seisab sees püsti. Airan on aga kohalik hapupiim, mida on veega lahjendatud ja mille valmistamisel kasutatakse taas iidset bakterit. Niisiis olen Bulgaarias teada saanud, et peale kiselo mljako, mida on mõnus lusikaga süüa, on airan joogina väga värskendav.
Iidselt müstilise maa Bulgaaria märksõnad on peale kuldse liiva kindlasti veel roosid ja romantika, aga ka müstika, huumor, maitsev toit ja vein, iidne arhitektuur ja särav päike.
Reisikirja teises osas võid lugeda Gabrovo kassidest ja müstilisest rituaalist tuletants, kuuled Orissaare ja Orizare erinevustest ning saad teada, kes on Otets Paisii.
Reisikirja kolmandas osas jõuad tõepoolest ka Kuldsetele Liivadele ja võid imetleda Musta mere pärlite ilu.
