Tagantjärele mõeldes tundub, et plaanisime päevakese puhkamisest puhata ja randa päevitama minna, aga see ei õnnestunud. Ma vist ei oska õigesti lebotada ja nii sattusime hoopis Atlandi ookeanile. Ma väga seda delfiinide nägemise juttu uskuma ei jäänud, sest ega seljauimest suurt pilti saa, kuigi Tenerife Costa Adeje rannikut on ookeani poolt muidugi kena vaadata. Aga ookean oli paksult vaalasid täis!
Ookeanifotosid.
Atlandi ookeanile vaaladele külla
Laevatäis turiste olid kõik hästi kuss, kui vaaladele külla läksime ja seljauimed paistma hakkasid. Vaalade ja delfiinide kohalolu distsiplineerib ja muudab tõesti kahejalgsetes midagi paremaks. Loob harda pühademeeleolu vähemalt. Niipalju suudab turist ikka mõista, et ookean on vaalade kodu, mitte tema oma.
Delfiinid ja vaalad elavad Costa Adeje kandis aastaringselt – nagu ka mõned eestlased –, lihtsalt nii mõnus soe vesi on. Seekord nähtud uimed kuulusid pilootvaaladele (lootsvaalad e pilot whales). Lootsvaalad kuuluvad delfiinlaste sugukonda ja olevat saanud nime selle järgi, et kogu parv järgneb nn piloodile. Kui ma jälle õigesti aru sain, siis pidavat vaalad öösel jahti pidama ja päeval magama. Magama pidavat nad nii, et ajupoolkerad magavad vaheldumisi. Teine pool ajust on ärkvel. Kuidas need suured loomad magades veest välja said hüpata, vaat ei tea. Mina küll ei suudaks. Mul magab kogu aju enamuse osa elust maha.
Seljauim on fotol paremas ääres.
Õhtul ligunesime ise ka Costa Adeje kandis ookeanivees ja ma nõustun vaaladega, et soojas on väga mõnus aastaringselt elada. Eriti kui on sobivat toitu. Tomatisupp rannarestoranis.
Seejärel seiklesime veel promenaadil ja tänavatel, et kodutee üles leida.
Siin me oleme jälle palmi all.
Jalutades ja bussiga on Los Cristianosest lihtne jõuda La Caletani välja.
Ja ronida seal kaljule vaadet nautima.
Nähtamatu saar San Borondon
Räägin teile nüüd natuke geograafiast ja legendidest. Suuremaid Kanaari saari on 7 ja väiksemaid 6. Suuremad saared on Tenerife, Fuerteventura, Gran Canaria, Lanzarote, La Palma, La Gomera ja El Hierro. Kuna 13 pole väga populaarne number, siis usutakse, et on veel üks saar, mida keegi pole siiani näinud. Guantšide legend räägib saarest, mida on mõnikord nähtud La Palmast, El Hierrost ja La Gomerast lääne pool. Meremehed on püüdnud seda saart leida, kuid sellele lähenedes on kõik uttu mattunud. Kindel on aga see, et kes San Borondoni saart näeb, saab väga õnnelikuks.
Platon aga olevat uskunud, et Kanaari saared ongi ookeani vajunud Atlantis. Kas guantšidel oli atlantidega midagi ühist?
Tenerife reisi kokkuvõte
Kui te nüüd kohvri juba kokku olete pakkinud ja hakkate Tenerife suunas lendu tõusma, siis ma võtan veelkord lühidalt kokku, mille mina ära vaatasin ja teistele ka soovitan.
Ookean ja päike loomulikult, suurem turistilõks on Costa Adeje kandis lõunarannikul. Palju söögikohti, butiike, kus oma garderoobi värviliste asjakestega täiendada ja suveniiripoode. Rannad on kollase ja musta liivaga.
Atlandile seilama minek ilusa ilmaga. Ookeani Eestis iga päev ei näe.
Teide vulkaan ja rahvuspargi matkarajad. Saab lõputult ringi trampida. Masca küla ja serpentiiniteed. Ettevaatust, pidurid võivad minna suitsema.
Loro park. Loomaaed ja etendused on vaatamist väärt.
Puerto de la Cruz, botaanikaaed, pargid, kohvikud, poekesed ja linnamelu.
Palmatum Santa Cruzis.
Päikesepõletuse vastu aitab ja nahale mõjub üldiselt väga hästi aaloe geel. Saab apteegist ja poodidest. Väga palju on öko tooteid Kanaari saarte aaloedest, ilma lisatud mürkaineteta.
Kohalikud väikesed banaanid, mürgitamata. Ja vulkaanilisel pinnasel kasvanud kohalikest viinamarjadest valmistatud veinid. Fotol küll liköörid ja mõned moosipurgid on juba tühjad.
Kodulinnud koduse palmipuu otsas
Meie apartemendi rõdu kõrval palmi otsas elas metstuvipaar. Tuvid käisid meile poseerimas ja lasksid rõdupiirdelt lauale liugu. Üks käis isegi uhkustamas pesa jaoks korjatud oksakesega. Solvusid, et meie restoran neid ei teenindanud ja olid siis mitu aega kadunud.
Miks on hea koos reisida
Kirjutasin kunagi üksi reisimise plussidest ja miinustest. Minu üksireisidest päriselt äravõõrutamine pole lihtsalt võimalik, aga teinekord on kaaslastega koos ka vahva maailma avastada. Koos on parem kulusid jagada, näiteks majutus, takso ja nii. Kahepeale tekib rohkem ideid, mida põnevat vaadata ja kuhu minna. Elamuste jagamine on hea, sest teised panevad tähele asju, millest mina läheksin lihtsalt mööda, sest ma üldse ei märka. Omapead ma poleks nii paljusid vaatamisväärsusi vaatama läinudki.
Hea on, kui keegi teine kohalikega suhtleb, sest ma ei ole kuigi suhtlemisaltis (ahaa, seda te ei oodanudki, eks). Lisaks, kui ise oled fotohuviline, siis on parem, kui kaasa tuleb fotograaf, mitte näiteks peolõvi. Selle tõttu on mul väga hea meel, et Külli kaasa tuli. Nii palju lille- ja palmipilte ma pole üheltki reisilt kaasa toonud.
Mitmekesi on muidugi julgem ja turvalisem. Ütlen ausalt, et Mehhikosse ma üksi ei tahaks eriti minna. Tenerifele poleks ka üksi tulnud, aga seda põhimõtteliselt, sest kõik ju käivad siin ja võimaluse korral ma avastaks vähem tundmatuid paiku. Saarel sain aga aru, et kõik ju käivad siin sellepärast, et Tenerife ongi paradiisisaar suurepärase kliima, lopsaka looduse, vulkaani, ookeani, puuviljade ja väga paljude vaatamist väärt paikadega. Ma võiksin siin elada kuid, ilma ära tüdinemata. Teeksin iga nädal Teide ümber tiiru.
Tänan, et pidasite lugemisega vastu ja järgmine looga kutsun teid juba Veneetsiasse.
Tenerife reisikirja eelmised osad asuvad siin:
Mida ühist on Beverly Hillsil ja Tenerifel. 1. osa
Loro park, pingviinid ja delfiinid. 2. osa