Eelmises loos matkasin Alentejo piirkonnas ja jõudsin lõpuks surfarite paradiisi Odeceixe´sse, mis on juba Algarves. Tänases loos uurin, kuidas ma Aljezuri jõuaksin. Jagan jälle fotosid ja teen mis suudan, et teil oleks mingi aimdus nendest paikadest olemas, enne kui seljakotti pakkima hakkate. Ja ma ütlen, et teil tasuks ka pakkima hakata, näeksite väga palju ilu ja headust ning harjuksite laiemalt naeratama.
Portugalis on mitmed matkarajad, vali milline kõige rohkem meeldib
Odeceixe´s krabistas hommikul isegi sooja vihma ja siingi oleks tahtnud veel veidi aega tänavatel lonkida. Teisigi seljakotirändureid lonkis siin päris palju. Hommikul sättisid nad üksteisel seljakotirihmad kenasti sirgeks ja hakkasid igaüks oma teeviitasid otsima. Kes siniseid ja rohelisi kriipse, kes punaseid ja kollaseid ja kes veel mingeid muid.
Aljezur pidi asuma aga jälle mägede taga ja ega puhkuseaega pole niisama lonkimisele raisata. Anu ja Õie kiirustasid taas mägedesse, mina aga hakkasin astuma sinnapoole, kus on lame maa, s.t. hoopis teises suunas kui nemad. Seega saabusin Aljezuri kohale ka hoopis teisest suunast ja hiljem kui nemad. Kuigi mu teekond oli vist poole lühem kui neil.
Alguses käisin kollaste-punaste kriipsudega märgistatud rada ehk Rota Histórica ehk Ajaloolist rada, nägin jälle eukalüpti- ja männimetsa, viinamarjaistandusi ja muudsorti põllumajandust, ploomi- ja sidrunipuid ning lilli.
Seejärel kaotasin selle raja ära ja lonkisin ikkagi üliaeglaselt niisama (keegi ei saa kunagi teada, kui aeglaselt täpselt!), loodust nautides ja fotosid klõpsides, kuni jõudsingi Aljezuri kohale.
Alentejo piirkond on muu hulgas kuulus ka korgi- ja oliivipuude poolest
Lisaks on Alentejo Portugali kuulsamaid veinipiirkondi, mis on tuntud kogu maailmas. Siinne oliiviõligi on maailmakuulus. Ja mõned Alentejo rannad olevat maailma kaunimad. Kuna paljud rannad on raskesti ligipääsetavad, võid leida omale täiesti privaatse ranna, kus valgel liival soolast vett ja tulist päikest nautida.
Olen juba öelnud, et toit on siin väga maitsev ja inimesed harrastavad aeglast elutempot. Asustus on küllaltki hõre, nii et leidub ruumi ja vaikust omaette olemiseks.
Ma arvan, et need ongi korgitammed ja mul on neist natuke kahju. Kuigi koor pidavat neile tagasi kasvama.
Além tähendavat portugali keeles “kaugemal, üle” ja Tagus ehk Tejo jõgi on piiriks Alentejo ja Portugali põhjaosa vahel. Seega tähendabki sõna Alentejo “Tejo taga” või “üle Tejo”. Lõunas piirneb Alentejo Algarve piirkonnaga.
Algarve on see kuulus puhkusepiirkond
Algarve on Portugali kõige lõunapoolsem piirkond, mida uhuvad samuti Atlandi ookeani lained. Siingi on väga kaunid liivarannad, mõnus kliima, muinasjutulised linnakesed, sõbralikud inimesed ja väga hea olla. See paradiis on eestlastele muidugi hästi tuttav.
Aljezur ja Algarve
Odeceixe jääb Alentejo ja Algarve piirile, aga siiski juba Algarve piirkonda. Aljezur on veel rohkem lõunapool. See on taas valgete majade ja munakivisillutisega tänavatega armas linn, mis asub Aljezuri jõe orus.
Aljezur jääb 30 km Lagosest põhjapoole. (Lagosest tuleb ka edaspidi juttu.) Kohvikud asuvad linna kahte poolt ühendava silla juures, silla läheduses on ka suurem pood ja mäe otsas asub Aljezuri kindlus (10.sajand, maurid).
Aljezuri läheduses on mitmed rannad, näiteks Amoreira, Monte Clérigo ja Arrifana (mis jalgsi minnes polegi nii väga lähedal). Buss pidavat siin käima kaks korda nädalas. Minu kohalviibimise päeval, ega ka järgmisel, see päev ei olnud. Hakkan ennast juba kordama, aga ka siin oleks tahtnud kauem ringi lonkida.
Kuidas leida öömaja
Kohapeal selgus, et öömaja polnud keegi meist ära broneerinud, kuigi juttu sellest eelmisel päeval nagu oli. Igal juhul me kõik ju teadsime, kuhu tulla. Mittebroneerimine ajas meid ja ka perenaist veidi segadusse, aga polnud hullu midagi. Vaba tuba oli ikka olemas.
Öömaju me broneerisime eelmisel õhtul booking.com kaudu. Mõnikord juhtus nii, et booking.com näitas sama majutuse kohta Õiele ja minule erinevat hinda. Sellisel juhul broneeris see, kelle jaoks oli hind soodsam. See konkreetne öömaja oli ilmselt mõlemale sama hinnaga ja no nii see läks. Kodumajutuste puhul pidime helistama perenaisele või peremehele, kes siis 10 minuti kuni poole tunniga kohale jõudis. Nii et ärge kartke sellist varianti. Kohalikega on vahva suhelda.
Edasi oli plaan järgmine surfarite paradiis Arrifana vahele jätta ja mingisse C-tähega kohta marssida, mis pidi asuma jubekaugel. Mõtlesin, et vaatan hommikul, kuidas ma sinna saan.
Kukk kireb ja vihma sajab
Hommikul kukkus üks kukk kirema ega jäänudki enam vait. Kell oli 6 ja ma ärkasingi jälle üles. Siinkandis polegi EL ära reglementeerinud, mitu korda tohib kireda. Ja kas üldse tohib. Minule kuke kiremine hullupööra meeldib, nii et ma kohe nautisin. Ega kiremist iga päev ei kuule.
Kuna mina jubekaugele ja kaljudele ronima ei tahtnud minna, siis oli minul selle päeva menüüs vihm, mets ja põllud. Ja veelkord sama. Ja veel. Lõputult.
Vihmaga näeb sellist ilu:
Mesitarud metsas:
Arvasin küll, et sellesse metsikusse paika, kus mina ringi trampisin, mitte keegi teine ei satu, aga näe, üks kihutas möödagi. Temal oli hoopis suurem seljakott, koos magamiskoti, -mati ja märgade riietega. Ei jõudnud temaga sammu pidada.
Tegelikult oli siingi kõikjal mitut värvi rajamärke, milledel ma ei lasknud end palju eksitada ja oma rajast kõrvale vedada. Ühesõnaga, matkaradu oli palju, ja tõesti, vali millist tahad.
Võimsad männipuud:
Mets.
Palju kasse ja mitte ühtki pühapäeval avatud poodi
Pärast lõunat jõudsin Carrapateirasse, mis oligi see C-tähega koht ja kus leidsin palju kasse, aga broneeritud öömaja mitte. Rastapatsidega noormees, kellele ma oma otsingutest olin pajatanud, astus mind ringi tiirutamas nähes jälle ligi ja küsis, kas ma leidsin öömaja juba üles. “Nääh, mul pole ka aimugi, kus see võiks olla,” nentis temagi.
Ma ei leidnud ka poodi, mis pühapäeval avatud oleks. Õnn, et sõbradki viimaks üles leidsin, sest telefonilevi ka aeg-ajalt ei olnud. (Sõpradel aga oli, nii et minu viga.) Mõtlesin juba, et mis siis saab, kui need operaatori poolt nii lahkelt lubatud gigabaidid jäävadki nüüd kasutamata.
Öömaja ilmus lõpuks siiski lagedale ja oli taas mõnus ja puhas. Toibusin üles ja nentisin, et päeval polnud viga midagi. Kaljudel oli vihm olnud ülikõva, lausa tuisk. Seal, kus mina päeva veetsin, ainult kerge seenevihm. Õhtuks muutus ilm jälle uskumatult päikeseliseks ja kauniks.
Avati restoran ja pakuti tomati külmsuppi:
Vaatame, mis edasi saab, muist teed ju veel käia.
Kui meeldis, lugege eelmised osad ka läbi:
Costa Vicentina, Portugali imeilus läänerannik. 3. osa