Mõnikord Sa märkad hommikul ärgates, et rõõmu ei ole. Päev võtab tuurid üles, asjad saavad tehtud, Sa vastad sõnumitele, käid poes, teed süüa, koristad, töötad. Võib-olla isegi naerad mõne nalja peale. Kõrvalt vaadates on kõik täiesti normaalne. Aga Sinu sisemine tunne on kuidagi… hall.
Kõik on ju tegelikult justkui hästi. Sul on kodu ja töö või mingi muu tegevus. Sind ümbritsevad teised inimesed ja igapäevased asjad saavad korraldatud. Midagi väga traagilist ei ole Sinu elus viimasel ajal samuti juhtunud. Sa ei saa isegi päriselt öelda, et Sul oleks põhjust kurvastada. Ja ometi…
Sa tunned lihtsalt mingit tühjust. Nagu Sina polekski oma elus peategelane. Võib-olla kinnitad endale, et mul pole ju põhjust kurb olla, aga samas tunned, et midagi on puudu. Ja kuna konkreetset põhjust pole, hakkad oma tunnet kahtluse alla seadma, küsides endalt: Mis mul viga on?
Ja samas võid endale vastata: Teistel on palju raskem. Mul on ju tegelikult kõik olemas. Ma peaksin olema õnnelik. Aga tegelikult ei saa endale öelda, et mul ei ole põhjust kurb olla, ja selle peale käskida rõõmul kohale ilmuda.
Rõõm ei teki sellest, et kõik probleemid on lahendatud
Ja vastupidi – rõõmu puudumine ei tähenda automaatselt, et Sinu elus peab midagi väga halvasti olema. Mõnikord on lihtsalt liiga kaua olnud midagi liiga palju. Ja võib-olla ei ole Sa ka kurb. Võib-olla oled Sa lihtsalt väsinud.
Me vist ei räägi piisavalt sellest seisundist, kus inimene pole veel otseselt läbipõlenud vaid saab ikka veel hakkama – töötab ja toimetab, vastutab ja naeratab. Aga ta ei tunne enam eriti midagi. Asjad, mis varem rõõmu pakkusid, tunduvad lihtsalt… ükskõik. Lähed näiteks mere äärde, aga mere nägemine ei liiguta Sind. Kuulad oma lemmiklaulu, aga see ei tekita enam seda head tunnet. Ostad endale midagi ilusat, aga emotsioon kestab ainult hetke. Teistega suhtlemine ei paku rõõmu. Ja kui keegi küsib: Mis sul viga on?, siis Sa ei oskagi vastata.
Rõõm vajab ruumi ja kohalolu
Kas oleme harjunud mõtlema rõõmust kui millestki, mis peaks lihtsalt ise tekkima? Nagu oleks rõõm iseloomuomadus. Mõni inimene on rõõmsameelne ja mõni ei ole. Aga rõõm on ka seisund. Ja meie sisemine seisund sõltub väga palju sellest, kuidas me elame.
Kui päevad on täis kohustusi, kiirust, infot, ekraane, muretsemist ja teiste vajadustele reageerimist, võib rõõmu jaoks olla lihtsalt liiga vähe ruumi, sest rõõm vajab kohalolu. Kui meel on kogu aeg järgmise ülesande juures, ei jõua Sa päriselt kogeda, mis praegu toimub. Kui keha on pidevalt pinges, võib ka meel olla ettevaatlik. Kui oled aastaid olnud tubli, toimekas ja tugev, võid ühel hetkel avastada, et oled ära unustanud, mis Sulle üldse rõõmu valmistab.
Millal Sa viimati midagi lihtsalt nautisid?
Nautisid midagi mitte sellepärast, et olid kuulnud, et nii kasulik teha või et midagi teistele tõestada. Vaid lihtsalt sellepärast, et sulle meeldis? Millal Sa viimati kuulasid muusikat ilma samal ajal midagi muud tegemata? Millal viimati kõndisid ilma eesmärgita? Millal viimati tegid midagi loomingulist, ilma et sellest tulemust ootasid? Millal viimati naersid nii, et ei mõelnud, kuidas teistele paistad? Millal viimati istusid vaikuses ja ei pidanud mitte kellelegi midagi andma?
Need ei ole tühised küsimused. Need küsimused puudutavad elujõudu.
Rõõm ei pea olema suur
Võib-olla ootame rõõmult liiga palju. Arvame, et rõõm peab olema eufooria või suur õnnetunne. Aga päris elurõõm võib olla hoopis palju vaiksem. See võib olla tunne, et sul on oma kehas hea olla.
Selle tunde võib tuua päikeselaik põrandal, mere lõhn või soe tee külmal hommikul. Selle võib äratada lapse naer, hea vestlus või loominguline hetk, mil aeg kaob. Need hetked ei pruugi Sind eufooriliseks muuta, aga nad annavad Sulle tagasi kontakti eluga.
Kui rõõmu tunnet ei ole, ei saa end jõuga sundida rõõmustama. Ei aita sõnad: Ole positiivne! Sa ei pea tegelikult eitama väsimust ega teesklema, et kõik on hästi. Hea algus on küsimus: Mida ma praegu tegelikult vajan? Võib-olla vajadki puhkust või vaikust või rohkem und. Võib-olla vajad loodust enda ümber või puudutust või oma loomingut. Võib-olla vajad lihtsalt luba mõnda aega mitte olla tubli.
Kas Sinul on ka olnud hetki, mil oled mõelnud: Mul pole ju tegelikult põhjust kurb olla… aga ma ei tunne ka rõõmu?
