Mallorca järgmine linn, mida avastama asusime, oli Alcudia ja samuti kibelesin juba Port d’Alcudia randa. Esiteks olid Port d’Alcudia öömajad odavamad kui Palmas ja teiseks oli rand hoopis mõnusam. Seal oli tõeliselt pikk ja puhkusemeeleolu loov türkiissinise veega liivarand. Apartement asus rannast lühikese jalutuskäigu kaugusel ja teele jäi park mändidega.
Kuidas saab Mallorca ühest otsast teise
Kõigepealt pidime Palma de Mallorca bussijaama üles leidma, mida maa alt kohe otsida ei osanudki. Seejärel pidime tegema busside hulgast õige valiku ja nii saimegi saare teise otsa sõita. Sõiduks kulus umbes tund aega ja bussist maha astusime peaaegu oma Port d’Alcudia apartemendi ees. Meri paistab.
Kohalikud arhitektid püstitavad selliseid liivalosse.
Kui hakkasin tundma, et päike sütitab juuksed ja kõrvad põlema, ostsin rannakübara. Tenerifelt ostetud kübarat ma ju kaasa ei võtnud, sest kes oskas ette näha, et oktoobrikuus võib olla soe ilm.
Kuni saabus taas öö.
Mallorca igivana ja ikka nooruslik kaunitar Alcudia
Port d’Alcudiast Alcudia vanalinna sõidab samuti buss, aga meie treenisime jalalihaseid ja voorisime iga kord jala. Mis ei olnud väga lühike maa ja kuuma ilmaga eriti. Aga midagi võimatut see ka ei ole. Vaatlesime loodust ja kohalikku elu-olu. Siinsed alad on kuulutatud kaitsevööndiks, et kaitsta kohalikke ainulaadseid linde ja loomi. Südantsoojendav on näha lokkavat loodust ja saepuruks tegemata puid. Siin on ka mitmeid matkaradu, mis viivad mägisematele aladele ja isegi soostunud paikadesse.
Arvata võib, et sellise matkamisega jõuad viimaks näljasena kohale ja pistad kinni terve pajatäie toitu, millega pälvid kelneri tunnustuse. On teid Eestis mõni kelner tunnustanud veidrate asjade ärasöömise eest?
Vahemeremaade toidul on maitse. Toiduvalmistamise kunst on siin traditsiooniline, loominguline ja tipptasemel.
Alcudia kondiitrite nägemus tiramisust oli selline.
Alcudia on Mallorca vanimaid linnu ja olnud ka pealinn. Alcudia on olnud tähelinn. Tehke uurimustööd ja avastage, mida see tähendab. Alcudiasse, nagu kogu saarele, on oma jalajälgi ja kombeid jäetud Roomast, Bütsantsist, Araabiamaadest, Katalooniast ja väga paljudelt muudelt aladelt. Mõnus on jalutada sillutatud tänavatel, väikestel väljakutel, iidsete hoonete ja müüride vahel, jälgida kohalikku eluviisi. Siin on muuseume ja galeriisid, toimub kontserte, näitusi ja laatu.
Alcudia vanalinna tänapäevased kenad butiigid ja restoranid on turistile muidugi kenad vaadata. Kohalik Miisu, kes eile töötas restoranis, juhtis täna hoopis kleidipoodi, nahktugitoolist. Külli on teda paremini tabanud kui mina, seega ma vahetasin siin eelmise pildi ära.
Vanalinna tänavad ja müürid.
Põikasime Manhattanile.
Teel Alcudiast Port d’Alcudiasse tagasi jäid ette Mercadona ja Agromarti poed, milledest viimases oli hoopis ahvatlevam valik ja millest sai meie lemmikpood. Hurmaad olid üliküpsed ja arvata võite, kui maitsvad.
Apartemendis olid õnneks tohutud padjavirnad, nii et ööseks panime jalad padjale lootuse, et need on võimelised hommikul taas uut trampimist välja kannatama.
Olete väga vaprad, armsad, et lugemisega siiani jõudsite! Draakoni koobastest ja merereisist ilmub juba õige varsti järgmine lugu.
Reisikirja eelmised osad asuvad siin: