Ühel nädalavahetusel ma käisin taas Riias. Seekord läksin sinna Milano Bergamo kaudu. Kohe räägin, milline on Lecco ja mida teha Como järve ääres. Muidugi fotod, fotod, fotod.
Liiga kaua olen juba paikne olnud. Et kodus päris kopitama ei läheks, otsustasin vähemalt Riias ära käia. Sõbrad soovitasid vaadata filmi “Kaheksa mäge” ja hakkasid mainima, et mul oleks aeg piletid ära osta. Nii hall näen välja, kui mul reisipileteid ei ole. Film oligi põhiliselt mägedest ja edasise võite juba ise ära arvata.
Nädalavahetuseks Itaaliasse
Algasid kokkusattumused ja nädalasse tekkis üks päev juurde. Mida kolm päeva Riias teha? Hetkega ilmusid lennupiletid Tallinn – Milano Bergamo – Riia. Seljakott on nagunii enamasti pakitud, üleliigsed asjad tuli lihtsalt välja võtta. Palju nädalavahetuseks ikka vaja on.
Tartust Tallinna kaudu Bergamosse jõudmiseks kulus alla 8 tunni. Lennujaama ees ootas kohe nr 1 buss, mis viis rongijaama ja seal ootas rong suunaga Lecco linna poole. Selleks ajaks olin juba kogu oma sõnavara ka käiku lasknud: “Buongiorno, scusi, grazie!” Tänu sellele ja suurele naeratusele näidati mulle õige rong ja kõik muu vajalik kogu reisi vältel kätte. Nii hästi hoolitseti, et ei peetud paljuks mainida, et rong väljub 5 min pärast, pane sinnapoole jooksu.
Buongiorno, seda sõna ma ei unusta tänu sõbrale, kes rääkis kunagi tõestisündinud loo, kuidas keegi eestlane oli Itaalias hõiganud: “Porno John (loe: džon)!” Lood aitavad maailmas kergemini hakkama saada!
Lecco on armas linn Como järve ääres
Sellest ajast, kui neli naist Viie küla maal käisid, olen mõelnud, et minu eluviis võiks pakkuda mulle võimalust põigata soovi korral Itaaliasse lihtsalt hommikukohvi jooma. Ja siis jälle toimetuste juurde tagasi naasta. Ühel päeval nüüd nii toimuski. Vanalinna kohvikus oli kohvist hoopis omamoodi arusaam. Unistus nõudis, et niisugune kummaline asi tuleb ära juua.
Como järve äärde minekut kaalusin juba siis, kui Horvaatia pileteid ostsin. Horvaatia kõrval oli see teine valik ja eeltöö sellega õnneks juba tehtud. Praegu jäi Lecco linnas koguni pool päeva aega ringi vaadata. Mäed peitsid end kõikjal majade varju.
Ühes tillukeses tänavas, mingi nurga taga, asus Supermercato Carrefour, sain oliiviõlis oliive ja kõike muud söödavat kraami. Vanalinnas suuremal tänaval tehisjääga uisuväli. Jaanuariõhtul sooja +5 kraadi.
Monte Barro rahvuspark
Lecco öömajast kohe üle silla minna oli Monte Barro rahvuspark, mida ümbritsevad Como, Annone ja Garlate järved ja Galbiate mäed. Kindlasti on seal ilus jalutada. Ma trampisin ka hulk aega ülesmäge, aga see polnud vist päris õige tee ja ma vist ei läinud üle päris õige silla. Googel arvas, et mingi 15 km tiir tuli ikka ära, aga kahjuks ta ei osanud õiges suunas juhatada. Põhimõtteliselt selline piirkond.
Palmid olid kolletuma hakanud.
Külad järve ja mägede vahel.
Eks mu algne mõte oligi hoopis järve ääres sumedal ööl veepinnalt peegelduvat tuledesära imetleda. Nii jäigi – öine järv ja ilu.
Ma soovitan siinkandis teha autoga või bussidega ringi ümber Como järve, vaadata üle linnad, mäed, pargid ja kohvikud. Kui kaua aega selleks võib kuluda? Kogu ülejäänud elu? Lecco on koht, kus ma võiksin mõnd aega elada (Peale Ošljaki saarelt saabumist). Millised veel ülejäänud Como järve äärsed linnad võivad olla? Kalliduse poolest ei suuda muidugi miski Eestit üle trumbata, nagu te vast ise ka juba aru olete saanud. Nii et sellekski tasub natuke reisida, et elu-olu kulusid kokku hoida.
“Kodus” vaatasin endale õhtul peeglis otsa ja ütlesin: “Ma olen Itaalias! Saad aru, ma olengi Itaalias! Kuna ma viimati Itaalias olingi!?” (Nojaa, Napolis käimisest on juba pool aastat möödas.) “Ma olen Itaalias ja homme lähen mägedesse.”
Lumistes mägedes matkamisest kirjutan järgmises loos, tule uuesti lugema!