Täna räägin sellest, millised on Lagos ja Faro, kuidas seal liigelda ja randa minna saab, jagan ikka loodusfotosid ning kirjeldan tagasisõitu. Käidud saab ka Rota Vicentina viimane teelõik.
Reisikirja eelmises osas jõudsin Luz-nimelisest kalurikülast ja samanimelisest rannast 3 km kaugusel asuvasse hotelli. Kuigi ma öösel sääskede tõttu üldse magada ei saanud, siis sõbralikud inimesed, rikkalik hommikusöök ja jätkuvalt soe ilm kompenseerisid selle täielikult. Asusime aga jälle teele!
Viimane teelõik ja jõuangi Lagosesse
Rannakülasse Luz jõudes sain ka aru, miks siin öömajad nii kallid on. Klassikaline turistidevool. Selline rand:
Edasi ronisime jälle maru kõrgele kaljule ja astusime mööda platood kuni Lagoseni välja. Puhus veidi tuult ja kuigi päike lõõskas, tundus teekond suht kerge. Tee oli selline nagu järgmisel fotol ja Luz paistis pikka aega.
Üks must kalju ka sekka.
Costa Vicentinal on eriti vahva, et kõik, kes vastu tulevad või mööda lähevad, tervitavad. Isegi naeratavad. Ma arvan, et ma naeratan ise ka juba hoopis laiemalt. Või vähemalt, varsti see juhtub.
Lagos hakkaski mõne tunni pärast paistma.
Lagoses leidsime bussijaamale lisaks ka vana ja uue raudteejaama. Arvata võib, kumb on ilusam.
Lagoses on palju purjekaid, vanalinn koos turistidega, Bensafrimi jõgi, ookean ja kaunid rannad ning hea magus jäätis. Algarve populaarseim turistilõks koos vilka ööeluga.
Lagoses nautisime päikest ja laineid Porto Mós rannas ja siis läksime oma hostelit otsima. Leidsime taas sõbraliku personali, köögi ja rõdu. Siin elas muu hulgas üks brasiillane ja muud kirjut võõramaist rahvast (kes armastasid öösel pidutseda, aga milleks siis Lagos ongi, eks). Tervitamine ja viisakas olemine on Portugalis igal pool tõesti üliväga kena komme.
Küll oli hea nüüd rõdul jalad välja sirutada! Ausalt.
Lagosest algabki – või siin lõpebki – Algarve päikeseline ja randadega kaunistatud piirkond.
Edasi hakkasime uurima, kuidas Lagosest Farosse saame.
Lõunamaa lõhn
Panen veel kirja, miks mulle lõunamaal nii väga meeldib, et isegi sääsed ei suuda seda tunnet rikkuda.
Õhtul, kui päevane kogu keha näpistav kuumus on juba kusagile ära kadunud, on õhk muutunud sumedaks ja nahka hellitavalt soojaks. See õhk on taimedest eeterlikud õlid välja meelitanud ja hõljub ringi lillemagusana ja männivürtsisena. Sellesse lõhna võib ennast unustada.
Hommikute lõhn on teistsugune, värske, äratav, ja kui õnneks läheb, siis kannab sekka ka värske kange kohvi mõrkjat ja ahjusoojade saiakeste magusat hõngu.
Mõnikord on hommik vihmalõhnaline, selles on isegi pisut kopitusearoomi, kui riided pole öö jooksul ära jõudnud kuivada. Järgnev päevgi võib vihma järgi lõhnata. Heal juhul rahuneb ilm aga õhtuks jälle mõneks ajaks maha ja muutub mõnusaks. Õhtuti võib see ka teada anda, et kusagil praetakse midagi maitsvat.
Ma armastan väga just niisugust lõhnavat ja sumedat õhku nagu lõunapoolsetes maades. Mul on tunne, nagu mu kodu oleks selles lõhnas. See on niiväga eriline ja ainult kohapeal nautimiseks.
Loksusime rongiga seni, kuni Faro paistma hakkas
Jätkan sealt, et järgmine eesmärk oli Farosse jõuda. Niisiis läksimegi järgmisel varahommikul rongiga sõitma (tundus parem võimalus kui bussisõit), nägime veel Portugali ilusat, pisut päikesepõletust saanud maastikku ja loksusimegi Farosse välja. Faro oli juba suur ja lärmakas linn, nii mõnusat rahu nagu väikestes külades, siin enam ei olnud. Rand oli siiski seal ka!
Ajaloohõnguline ja tänapäevaselt lärmakas Faro
Faro vanalinn oli jälle väga võluv oma ajaloohõnguga, Sé katedraaliga, keskaegsete ehitistega, Ria Formosa laguuniga ja ma ei hakka turistide meelelahutuskohti enam üle mainima. Peale Lissaboni ja Porto on ka Faros lennujaam.
Turult saime oliive.
Veidi ööelu toa aknast vaadatuna.
Öömaja asus Faro kesklinnas. Selle tõttu aga ei hoitud seal ka lärmiga kokku. Kõrvalmajas (paremat kätt) vaibus tööhoog alles varahommikul. Öö otsa ehitamist!
Istuda aga saime katusel. Ma mõtlen, päris katusel kohe.
Faro Ria Formosa laguunil ronisid krabid mõõna ajal oma urgudest välja.
Ja paadid ootasid järgmist tõusu.
Farost lennujaama ja sealt edasi randa käib buss. Meil aga oli vaja ikka oma kilomeetrid läbi tallata ja nii me käisime enamasti jala. Kõigepealt läksime lennujaama, et ninatestid ära teha. Siinses Synlabis ei saanud süljetesti teha, nagu Tartus, nii et mu ajust on nüüd kõik saladused selle vatipulgaga välja urgitsetud. Loodan, et ookeanivesi loputas nanotehnoloogia sõõrmetest jälle kenasti välja. Saavad kalad ka uut tehnoloogiat katsetada, nagunii nad peavad tänapäeval maskidega võidu ujuma.
Kui järgmisel päeval saabusid meilile negatiivsed testitulemused, läksime neid välja printima – mugavuse mõttes, sest siia lennates olid need kõige olulisemad paberid üldse.
Esimesel pildil: ufonaut ninaurgitsemise kosmosejaamas. Teisel pildil: registratuur ja printimine.
Ja mis need mõned km-d randa ära ei ole, nii et kokku kõndisime ikka üle 4 tunni iga päev. Ma kippusin jälle maha jääma, sest ümbrus oli nii ilus ja seda kõike oli jälle vaja pildistada.
Faro rand oli nagu avatud sardiinikarp, kõik õlitatud ja külg-külje kõrval siruli.
Milan Bergamo
Kuidas see aeg nii kiiresti lendas? Lennukeid stardib kõikvõimalikesse põnevatesse kohtadesse, mis mõttes, et mina astun põhjapoole suunduva lennuki pardale? Arusaamatu. Ausalt, ma mõtlesin, et hakkan kohe nutma.
Õnneks ei saabunud ma Helsingisse (nagu alguses planeeritud), vaid Milaanosse, ja jõudsin mõne tunni ka Itaaliat näha. Riia lennuni oli aega ja nii jalutasimegi Bergamo poole. Õhk oli ikka soe ja ülimõnus, kuivem kui Portugalis. Vaade Alpidele.
Söögikohad hommikupoole kinni, ainult üks pisike pizzakoht muheda omanikuga lahti. Päris ahi.
Itaaliasse peaks kauemaks tagasi tulema. Siin on nii mõnus ikka.
Veel mõni kokkuvõttev mõte
Mulle meeldis jälgida, millise graatsiaga maailm minu – ja mu reisikaaslaste – jaoks selle reisi koraldas. Otsus sai tehtud eelmise aasta kevadel ja sellest ajast saadik siis, tuleb välja, maailm vaikselt asja planeeriski. Lubas meil valida Finnairi, kuna see tundus turvaline (lennuk tõenäoliselt lendab ja kui mitte, siis saab piletiraha tõenäoliselt tagasi). Ja mul on ülihea meel, et lennuk ei lennanud ja Helsingisse ei pidanud minema. Seevastu Riiga igatsesin juba ammu ja suurepärased suveniirid reisilt on ikka Lätimaa pirukad. Piletiraha saimegi tagasi ja hinnavahe uute Ryanairi piletitega oli täpselt niipalju, kuipalju läks maksma test Faro lennujaamas.
Selle loo kirjutamise ajal elasin rännaku uuesti läbi. Kirjutamise võlu ongi see, et saad oma mälestusi uuesti üle vaadata ja laagerdununa tunduvad need veel kraadi võrra kangemad ja paremad.
Portugal on minu arvates jätkuvalt Euroopa parimate kookide ja muu toidu ning veini, samuti ka parima kliima, kauneima looduse (pluss ookean!!!) ja sõbralike inimestega maa.
Kordan jälle, et maailm on põnevam, kui me arvata oskame ja soovin kõigile avastamisrõõmu! Ja tulge jälle minu maailma külla, sest uued põnevad ideed on alles idanemisjärgus.
Reisikirja eelmised osad asuvad siin:
Algarve ja rannapuhkus maailma äärel. 5. osa
Alentejo ja Algarve piirkond, Portugal. 4. osa
Costa Vicentina, Portugali imeilus läänerannik. 3. osa