Selle aasta suvise pööripäeva tähistamiseks läksin koos sõber husky ja teiste kaaslastega seiklema Peipsi veerde. Järgnevates lugudes pajatangi läbitud loodusradadest ja muudest kaunitest paikadest. Esimese matka pööripäeva aegse ilu ja müstilisuse nautimiseks tegime Emajõe õpperajal.
Peipsiveere looduskaitseala ja Emajõe õpperada
Ühel kevadisel hommikul tirises mul jälle kolm äratuskella, et sõpradega järjekordset Eestimaa avastusretke mitte maha magada. Üks sõpradest on sellest blogist juba tuttav husky, kes muutub tiba rahutuks kui seiklustega juba varahommikul ei alustata.
Võtsime siis suuna Tartust välja Peipsi järve poole ja oma esimest matka alustasime Emajõe õpperajal. Rada asub Tartumaal Kavastu külas, Peipsiveere looduskaitseal. Rada kulges Emajõe ääres läbi soo ja metsa ning vaatamata sellele, et oli kõigest kolme kilomeetri pikkune, pakkus vahelduv maastik elamusi ja ilusaid vaateid.
Raja ääres olid ka mõned lõkkekohad ja siledal laudteel oleks olnud võimalik liikuda isegi lapsevankri või ratastooliga. Ma ei saa öelda, et käin soodes ja rabades ainult mõnusate laudteede pärast, loodusfotod ja rabataimede lõhn mängivad oma rolli. Aga laudteede pärast kindlasti ka.
Vihmavari soos
Vihma polnud ilmaprognoosis ette nähtud, kuid sadamata see siiski ei jäänud. Vaatamata sellele oli ilm lausa ebaeestimaiselt soe ja kellel polnud harjumust iga ilmaga pikki pükse jalga ajada, võisid pikast märjast heinast läbi kahlates tunda paljastel säärtel nõgeste leebeid paitusi.
Vihma eest oleks tegelikult võimalik olnud varju minna raja ääres olevasse kummalisse objekti või vaatetorni nimega “Vari”. Selle teisele korrusele oleks tohtinud teha isegi pisikese lõkke. Sammusin vapralt edasi, sest väga veider oleks juba esimesel kilomeetril põnnama lüüa.
Piltidelt paistab, et ega vihm eriti tugev polnudki, pigem selline mõnus kevadsuvine sabin. Niisugune värskendav hommik oligi müstilisele pööripäeva ajale meeldejääv algus. Lisaks ka meeldetuletus, et Eestimaal tuleb iga ilmaga vihmakindel jope kaasa võtta.
Soodesõda
Nagu teada, algas 19. sajandi keskpaigas sõda soode vastu ehk suur soode kuivendamine, eesmärgiga muuta need põllumaaks. Et sõda õigustada, tembeldati sood mõttetuteks ja ohtlikeks paikadeks, mis tuli hävitada. Nii kadusidki Lääne-Euroopa sood. Õnneks leidus aga ka sookaitsjaid ja vastukaaluks tekkis arusaam soode kasulikkusest. Loodi sookaitsealad, nende hulgas ka Emajõe-Suursoo, mida ma nüüd imetleda saingi.
Soode ja rabade tähtsuse üle olen hakanud mõtisklema alles tänu matkadele koos sõber koeraga. Kui paljudel aga siis selliseid sõpru on, kes kibelevad metsiku looduse lõhnu nuusutama?
Veelkord: mis on soodes ja rabades nii ebatavalist?
Sood on väga olulised, kuna filtreerivad ja puhastavad vett. Kes usub, et ilma puhta joogiveeta on elu palju parem ja et ka allikad on Coca-Cola ja pudelivee kõrval mõttetu nähtus, need on tiba valel teel. Soode kuivendamine toob endaga peale põhjavee hulga vähenemise kaasa ka põuaohu, allikate kuivamise ja soomarjade, näiteks vitamiinirikaste jõhvikate, kadumise. Kahe- ja neljajalgsed jäävad ilma stressi maandamise paikadest. Samuti on kuivendatud turbalasundid väga tuleohtlikud.
Soode ilust ja tähtsusest olen kirjutanud varemgi, näiteks Valgesood tutvustavas loos.
Kuidas kohale jõuda
Kuidas Emajõe õpperajale kohale jõuda, juhatab kõige paremini lehekülg loodusegakoos.ee.
Hommikune jalutuskäik tehtud, sõitsime mööda Peipsi järve rannikut edasi. Traditsioone austades ostsime muidugi ka suitsukala ja pidasime sealsamas välikohvikus piknikku. Mida ma Peipsi ääres veel nägin ja ka Alatskivi lossist pajatab juba järgmine lugu.
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte