Soo on vaikne, puhas, inimvaba ja kutsuv. Soo avarus ja ajatus hüüab mind ikka ja jälle tagasi. Pärast seda, kui olin varbad eelmine kord turbasambasse pistnud, ei olegi ma sellest heaolutundest enam lahti saanud. Nii läksin ja tegin ühel päeval tiiru ka Laeva soos.
Alam-Pedja looduskaitseala
on piiratud mitmete jõgedega, koondab endasse soiseid alasid ja metsi ning aitab neid säilitada. Veider mõelda, et see endises Võrtsjärve nõos asuv ala oli veel pärast viimast jääaega, kõigest ehk sada sajandit tagasi üleni vee all. Laeva soo koos Selli-Sillaotsa õpperajaga asubki Alam-Pedja looduskaitsealal Tartumaal.
Kuidas kohale jõuda
Kohale jõudmiseks keera Tartu–Tallinn maanteelt Laeva teeristis, suure Valio Laeva meierei reklaami juures, Palupõhja küla poole. Tee hargnemise kohas hoia vasakule, et sa otse meiereisse ei satuks. Siit edasi logista veel seitse kilomeetrit tolmavat kruusateed.
Sõida kuni jõuad esimese autoparklani Sellil. Teise parklani, Sillaotsal, jääb siis veel 1,2 kilomeetrit. Võid alustada matkamist ka sealt, sest Laeva soo matkarada on kaare kujuline.
Elurõõmus naeratus sinistel huultel ja edasi
Kes alustab matkamist Sellilt, nii nagu mina tegin, veedab suvel ilmselt mõne aja mändide all mustikavälu lummuses ja kohtab teisigi siniste huultega matkaselle. Praeguseks on mõned pohladki juba punastama hakanud. Seega läks minul isegi soo serval asuva Suuretüki vaatetornini jõudmiseks, ütleme, vähemalt tund aega ära. Vaatetorni võib ka üles ronida, vihma eest varjule või rabafotosid klõpsima.
Turbasammalde kuningriigi rohelisele vaibale
Soo servalt algaski laudrada, mis viis otse üle rohelise erinevates varjundites soomaastiku. Rabamätaste vahel ma kummikutest vett välja kallata ei viitsiks, aga selline mõnus rada, millel vahepeal istuda ja varbaid vabatahtlikult turbasamblas jahutada, oli ikka väga viis. Lühikasvuliste kaskede ja rabamändide vahel kaunistasid kohevat soovaipa kanarbik ja muud rabataimed.
Matkates võis silmata ka raja kõrval asuvaid, rabaelu tutvustavaid infotahvleid. Lugesin neilt, et rada läbis nii madalsoost arenenud siirdesoo, mis sügisel jõhvikatest punetab ja ka kõrgsoo ehk raba, mis omakorda on turbasammalde kuningriik. Ma arvasin juba mitu aastat ka seda, et murakad on ammu välja surnud. Nüüd üllatusin – nad polegi.
Soode ja rabade erinevusest ja turbasamblast kirjutasin varem Valgesoo matkaraja loos.
Suvel hullutab möödujaid oma lõhnaga sookail ja seda ma ei soovita eriti korjata, kui hommikul peavalu ja paistes näoga ärgata ei taha. Sookail on väike tagasihoidlik taim, aga suure mõjuvõimuga. Mõju on tunda juba siis, kui tema läheduses pikemalt istuda või mustikaid ja sinikaid korjata.
Soo lubab kuulata pisikeste lindude vidinat ja sookurgede hõikeid
Maatskink on tilluke soosaar, millel kasvavad põlised männid. Kevadeti pidavat siin näha olema tedrekukki ja isegi kaljukotkast. Selles paigas on ka inimestel hea jalgu puhata, piknikku pidada ja valjuhäälsete sookurgede lendu jälgida.
Kõrgepalus, ehk soosaare rabamännikus, lugesin infotahvlilt ideed, et peale metsise, sookailu, pohla, kanarbiku ja hanevitsa võiks üles leida ka rästiku. Pean ütlema, et seda viimast ma eriti üles leida ei tahtnud ja nii ta jäigi oma peidukasse. Vaatasin igaks juhuks lihtsalt tähelepanelikumalt jalgade ette.
Et männikus varbaid mudaseks ei saaks teha ja võib-olla ka, et rästikutel soojem peesitada oleks, oli metsarada kaetud värske hakkepuiduga.
Raja viimane lõik kulgeb kruusateel, kui just soo kaudu tagasi ei taha minna
Kolm ja pool kilomeetrit soomaastikul ja männimetsas loogelnud matkarada jõudis viimaks maanteele välja ja ühest autoparklast teise jõudmiseks tuli veel üle kilomeetri kruusateel vantsida. Aega tuleks selliseks rännakuks varuda vähemalt poolteist kuni kaks tundi, aga minul kulus kõigi peatuste tõttu küll vähemalt pool päeva.
Soo imeb endasse liigsed emotsioonid
Soos ja rabas võid hoomata, mis on tegelikult tähtis ja mis asjatu ning mõttetu. Nagu hooletuid hulkujaid, imeb soo minu arvates endasse ka rabelevaid emotsioone. Rabas võid üles leida rahu ja tasakaalu.
Enne suuremate otsuste langetamist või siis, kui tahad oma elupildile kaunemaid värve ja helisid, võid veeta aega soomaastikku imetledes. Vaikus võib sosistada sulle ootamatuid vastuseid.
Kui vabalt sa tegelikult hingata võiksid?
Kui soovid suvel jõudu koguda teisteski kaunites paikades Eestimaal, tutvu näiteks nendega:
Eestimaa matkarajad: Meenikunno
Eestimaa matkarajad: Taevaskoja – Kiidjärve – Taevaskoja
Eestimaa matkarajad: Männikjärve
Eestimaa matkarajad: Norra-Oostriku allikad
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte