Jätkan taas Bulgaaria reisikirja. Bulgaaria kuurordis Kuldsed Liivad on merevesi puhas, türkiissinine ja selge. Mererand olevat kolm ja pool kilomeetrit pikk. Kuldne liiv tundub aga olevat pigem kollane kruus ja merekarpide puru. Kulda siin nüüd küll ei ole. Sellest hoolimata võib turist selleski kuurordis oma kukrut kergendada paljudes söögi-, ostu- ja lõbustuskohtades. Ja kukkur õheneb siin väga paljudel. Hea, kui see sootuks ei kao!
Bulgaaria reisikirja algust võid lugeda siit ja teist osa siit.
Meie reisiseltskond koos rendiautoga on praeguseks hetkeks jõudnud Bulgaaria vist suurimasse turistilõksu. Päike ja merevesi on muidugi suurepärased, turiste aga nagu murdu. Kaua need kuldsed liivad siin meid ei võlu (osalt ka selle suurepärase päikese tõttu) ja nii lähemegi uusi vaatamisväärsusi otsima.
Kuldsed Liivad nähtud, sõidame avastama Bulgaaria rannikulinnu
Musta mere väikesel kaljusel poolsaarel asuva “Musta mere pärli”, Nesebari, vanalinn olevat rajatud üle kolme tuhande aasta tagasi. Jalajäljed ülekantud tähenduses on siiagi jätnud vanad traaklased, kreeklased, roomlased, bütsantslased ja türklased. Nesebaris paiknevad kõrvuti kaks õde: Uus-Nesebar tänapäevaste ehitistega ja väikesel kaljusel poolsaarel asuv ajaloohõnguline Vana-Nesebar.
Müstiliste varemete, paljude kirikute – mis on tänapäeval samuti esindatud põhiliselt varemete ja kunstigaleriidena –, iidsete majade ning tuuleveski kohal hõljub muitsete aegade hõngu. Kitsaste, kivisillutisega tänavate äärde ongi need iidsed, tumedaks võõbatud puidust majad end pressinud. Turistide meeleheaks on Nesebari vanalinna loodud söögikohti ja muid meelelahutusi. Vana-Nesebar on tõeliselt kaunis vabaõhumuuseum.
Paltšik asub päris Rumeenia piiri lähedal, riigi kirdeosas. Linn on tõesti kaunis, nagu pärl maailmaserval. Tänavad on käänulised, majad värvilised ja punaste kivikatustega. Praeguse nime olevat linnale andnud siin 14. sajandil valitsenud vürst Balik. Siin asub ka Balkani poolsaare suurim botaanikaaed. Ühest väikesest Paltšiku kingapoest ostan uued roosad kingad. Mina jään bulgaaria jalanõudega ja muude nahktoodetega väga rahule. Tundub, et mu sõbrad samuti.
Paltšikus sööme kala, mis osutub maitsvaks makrelliks, söödame ka kohalikul kassikarjal (keda on igat värvi, marki ja suurust) korralikult kõhu täis ja lõpetuseks jahutame end veel jäätisega. Rahul tõeliselt vahva linnaga, hingame kosutavat mereõhku ja asume oma helesinise rendiautoga jälle teele.
Järjekordne kuurortlinn Pomorie asub kaljusel poolsaarel ja tikub justkui otsapidi merre. Siin ravitakse mineraalvee ja ravimuda abil kõikvõimalikke tõbesid ja loomulikult peesitatakse ka liivarandadel. Meil pole hetkel vaja tõbesid praavitada, päike iseenesest on niigi juba palju probleeme minema kõrvetanud. Sõidame edasi.
Veel vaatamisväärsusi…
Burgasest lõunapool asuv Sozopol on üliarmas turismilinn, mida on tuntud ka nimega Apollonia. Linn on olnud suur ja rahvarohke kultuuri- ja kaubanduskeskus. Ankru motiiv linna sümbolina pidavat ehtima kõiki iidseid münte ja vihjama merekaubanduse suurele tähtsusele. Meri paistab tänaval jalutajatele käeulatuses olevat ja puust majakesed munakivisillutisega tänavate ääres on muinasjutuliselt miniatuursed. Jääme vahtima, kuidas ühes aias kasvava puu otsast granaatõunu korjatakse. Perenaine ronib redelilt alla, nagu järgneval pildil näha, räägib midagi ja ulatab meilegi õunu.
Türgi piiri lähedal asub piirilinn Sinimorets. Siin on Veleka jõe ja Musta mere kohtumispaik, liiv aga kuum nagu pliidiraud. Kardan, et mu uued kingad süttivad põlema. Süte peal tantsija karjääri mina küll teha ei saa. Mul ei ole seda trummi ka, mis vesivillid ära tervendaks. Meri on loomulikult sinine, nagu linna nimi ja järgnev pilt vihjavad. Merre nahka ja jalataldu jahutama tormates mängime lainemurdjaid. Kuna väga ruttu, juba paari sammu kaugusel kaldast, läheb sügavaks, siis seisame – või vähemalt üritame püsti seista –, lainetemöllus külg ees ja laseme end loodusjõul uhada. Hiljem uhame bikiinidest pisikesed kivid välja. Ja neid on palju.
Veliki Preslav, endise nimega Preslav on Bulgaaria esimese impeeriumi ajal pealinnana Kagu-Euroopa üks tähtsaimaid linnu. Varnagi oli tänu oma sadamale tähtis kaubanduskeskus juba iidsel ajal. Sellegi linna tänavakivid tundsid oma turjal ottomanide, bütsantslaste, traaklaste, roomlaste (ja kelle kõige veel) taldade raskust. Praegu kutsuvad bulgaarlased Varnat riigi merepealinnaks ning see on siiani oluline majandus-, kultuuri- ja ülikoolikeskus. Varnas on ka vähemalt kaks ostukeskust ehk Malli. Üks bensiinijaama taga ja roheline, teine veidi kaugemal ja punane.
Paraku ei saa paradiisiaeg aga lõpmatuseni kesta ja nii peame meiegi oma Helesinisele Unistusele, ehk helesinisele Honda Jazzile, millega Bulgaarias ringi oleme sõitnud, hüvasti ütlema. Jalameestena jalutame viimast korda liivarannal, hingates päikest, vabadust ja meretuult ning jätame selleks korraks Bulgaariaga hüvasti.
Bulgaaria, milline sa oled?
Bulgaaria paistab olevat ELUS, see maa toidab ja tervendab. Siin on kõik olnud puhas, korralik ja HEA. Just eriline headuse tunne on südamesse pugenud. Samuti on hinge jäänud AVARUS. Inimesed on jätnud mulle mulje, justkui oleksid nad korraga nii kohalolevad, kui ka eemalseisvad. Inimestel on ruumi ja nii jätavad nad ruumi ka teistele. Nad on uhked oma maa üle.
Bulgaarias on mäed, põllud, orud, jälle mäed, järved, jõed, Must meri (tegelikult ikka pigem sinine), Kuldsed Liivad … ja kõrged mäed. Lauskmaa-talveinimesele aga lihtsalt mõjub kooslus mägi, meri ja päike nagu vitamiin. Jõudsin tajuda küll ainult napilt selle maa pealispinda, kuid mulje, mille siit kaasa sain, on südantsoojendav ja võrratult kaunis.
Bulgaaria reisikirja esimest osa võid lugeda siit ja teist osa siit.