Nägu on nagu nagi, millel ripuvad erinevad maskid

businessmen mask

Nägu  on tavaliselt esimene, millele peeglisse vaadates tähelepanu pöörad ja mille järgi kaasinimesi meelde jätad. Näos peegeldub see, kuidas näed iseennast ja mida näitad endast maailmale. Nägu võib võrrelda ka nagiga, millele kinnitame mantlite asemel maskid. 

Maskid pole ainult näolime, see on ka kehahoiak ja käitumine. Tänane lugu ongi pilguheit maskide maailma.

Maskid on inimkonna sünnist saadik elanud  teatrites, rituaalides ja metafoorides

Maskid loovad kindlaid tegelaskujusid ja varjavad silmi, et need ei saaks südame saladusi välja lobiseda. Päikeseprille näiteks ei oskakski maskiks pidada. Muidugi on põnev erinevateks tegelasteks kehastamist harjutada, sel viisil maailma avastada ja kummalisi situatsioone tundma õppida.

the face is mirror of the mind

Elu jooksul jõuamegi mängida erinevaid rolle ja vahetada maske. Seda võib teha rõõmu ja täie teadmisega ning ilma teisi kahjustamata. Kui üks mask aga näkku kinni jääb, hakkab see inimest ennast mõjutama. Sel juhul pole me enam oma elu lavastajad, kes mäletavad, et näitlejad on lavale kutsutud mingil kindlal eesmärgil ja pärast etenduse lõppu lähevad igaüks oma koju tagasi.

Enda loodud  maskid võivadki kahjuks muutuda tõelisemaks kui tegelik ümbritsev reaalsus. Maski kinni jäädes võib ümbritsevas keskkonnas  vägagi imelikult ja ennasthävitavalt käituda.

Kas sulle on mõni mask näkku kinni jäänud ja mängib nüüd hoopis sinuga?

See on küll kehv lugu. Maski eesmärk on muuta su vaatenurk palju kitsamas. See ei luba sul küsida elu kohta olulisi küsimusi vaid tundub, nagu teaksid kõiki vastuseid niigi juba kõigist paremini. Üks mask on ju loodud ühel kindlal eesmärgil, päriselu aga on väga mitmetahuline ja ettearvamatu.

Kui me ei oska astuda teise inimese jalanõudesse, ehk piiluda läbi teise inimese maski, siis on näha, et võtame iseenda maski liiga tõsiselt. Seepärast juhtubki, et me ei oska märgata võimalusi koostööks, tunnustada teiste ideid ja tunda elurõõmu, kaastunnet ja tänu.

unhappy face

Praegu ennast lahtikeriv lugu sündis tegelikult siis, kui ma Portugalis poe vaateaknalt peegelduvat iseenda kujutist vaatasin. Ma tundsin ennast nende matkasaabaste, salli ja seljakoti all ära.  Ja siis, kui päike enne ookeaniga ühtesulamist pilvedega flirtis ning kogu maailm ühel hetkel  punaseks lahvatas, tundsin jälle, et mina olengi just see, kellel on jahe liiv varvaste vahel ja soolane tuul juustes.

Miks ma olen nõus  selliste kogemuste saamiseks lennukiistmetel kangeks jääma, ongi iseenda äratundmine. Tegelikult see viimane lause läks veidi nihkesse – lennureisid meeldivad mulle ka hullupööra. Isegi siis, kui mõni beebi nutab terve tee ja temast on nii kohutavalt kahju, et hakkaks ise ka nutma.

Lugu kogus hoogu, kui sõbranna arvas, et ma võiksin teha näomassaaži ja võtaks üldse sel aastal vaatluse alla näo temaatika. Niisugused mõtted viisidki selleni, et sa praegu kaalud, kas lugeda edasi või klõpsata kuhugi mujale.

Kas sina tunned iseennast või kaaslast tema maski taga, päriselt?

Mask on nagu kaas purgil, mis on loodud säilitama ja varjama sisu. Et kogu meis peituv hirm  ja valu välja ei saaks. Kleebime purgile ilusa sildi peale, et olla mingil ainulaadsel viisil erilised ja saada tunnustust.  Ja veel rohkem tunnustust. Sageli püüavad maskid peita, ehk siis just välja näidata, armastuse puudumist kõigepealt iseenda vastu ja enese tunnustamist sellisena, nagu ma hetkel olen. Tegelikult otsime ju iseenda, ehk sisemist, tunnustust!

Oled märganud, kui kõvasti oleme mässitud kollektiivsesse mitteteadlikkuse puntrasse, mille eesmärk ongi suruda iga inimene alla, panna ta unustama oma tõelist nägu ja olemust? (Vastasel korral harutaks keegi ju selle puntra kergesti lahti.) Kui piilud teise inimese maski tühjadest silmaavadest, võid üllatuda, et mitte ainult sina ei tunne end üksiku, mõttetu, tühise ja võistlevana vaid see on üleüldine suund, mis  lükkab end nii tundma.

Vajame maske nagu vesivill plaastrit, et ka väline valu meid ei puutuks. Kuna enamus otsuseid tehakse ja hindeid ning hinnangud antakse “näo järgi”, tuleb luua endast selline mulje, millest on loodetavasti kõige suurem  kasu.

Palun ära lajata mulle praegu viirukipakiga, kui ma ütlen, et maskid pole tundmatud ka valdkonnas “vaimsus ja spirituaalsus”. Kui  mõni trendikas “spirituaalne õpetaja” tahab sind enda moodi elama ja mõtlema õpetada, võta endale hoopis aega, et uurida tema näost infot tervise ja maskide kohta. Mida räägivad inimese silmad ja energeetika – kas ta elab tõesti “nii imelist elu”, mida peaks ka endale soovima?

Ega  tegu pole hirmu ja üksilduse varjamisega, vajadusega võistelda, tähelepanu võita  ja panna teised end väärtusetutena tundma?  Või on inimesel tõesti elukogemus ja midagi öelda, mis paneb kaaslased end paremini tundma ja uusi ideid genereerima?

Võtaks korraks lava taga maski eest

Pealtvaatajate asi on plaksutada, näitleja asi rollist välja tulla.  Teiste maskidest saab paremini läbi näha siis, kui olla enda vastu täielikult aus. Seda aga õrnuse ja huumoriga, et enese tundmaõppimine oleks rõõmus kogemus ega  kujuneks enese süüdistamise ja karistamise sooviks ehk järjekordseks maskiks.

nägu ja maskid

Mis oleks, kui kaaluks ka võimalust, et enese loodud ebatõestest maskidest on olemas veel suurem kaitse? Kaaluks korraks võimalust, et selleks kaitseks on haavatavus.

Küll on raske valetada inimesele, kes julgeb ausalt tunnistada, et näeb valest läbi ja see haavab teda. Kas on aga üldse tark mõte tõtt rääkida isikule, kelle käitumine viitab plaanile sind enda heaks ära kasutada? Pealegi, mis põhjusel sa peaksid temaga edaspidi veel koostööd tegema? Ausalt? Kõnniks õige minema kohe, mitte kuu või aasta-paari pärast.

Haavatavuse all ma mõtlengi seda, et inimene on oma elus ausalt kohal, hoolib sellest, mis päriselt toimub,  julgeb endale tunnistada, kui suurt valu mõned asjad võivad teha aga otsustab siiski nii nagu õigeks peab. Kas haavatavuses võiks peituda tegelikult tugevus?

lion

Kui mask ei tule lahti, mis siis aitab?

Ma ei tea, kas sa usud, aga huumor aitab maskidest vabaneda samuti nagu meditatsioon ja loometöö. Kui maski märgata ja selle üle nalja heita, ei saa ei mask ega ka mitte keegi teine sind kontrollida. Mask kaob kui teed sellest naljanumbri, tunnistad, et oled haavatav  ja iseendaga hea sõber.

Ma tahan öelda, et endasse sõbraliku huumori ja austusega suhtumine tervendab. Üks varasem postitus räägib veel sellest, miks naer on kasulik ja miks maailm kestab. Võime  teadlikult mängida täiesti vastandlikke rolle ja maskeeruda nii, et tuua oma päeva  elurõõmu ja loomingut, sealjuures kedagi haavamata – ka mitte iseennast. Nii õpimegi elamise kunsti! Sest kuigi mask justkui hoiab valu meist eemal, hoiab see ka tõelise elu meist eemal.

On sul mõni olukord, kus sa tunned iseennast ära? Viibi selles kauem! Olgu need head sõbrad,  pere, gurmeenauding, sportimine, mediteerimine, maalimine, ehitamine või camino. Võta mask eest ja loputa liim ära.

Puhta näoga võid üllatuda, et seni oled tähelepanu pööranud ainult ellujäämisele. Tuleb ju tuttav ette: “Ma ei saa seda teha, sest…” Kui kõik need “sest” ära jätta, mis siis juhtub? Kui väänad vaatenurga süüdistamiste juurest muutuste suunas, võib silmapiir olla hoopis teise kujuga.

Selle looga ma tahan öelda, et kõik need võõrad näod, tegelaskujud ja väljamõeldised, mis sa tõelise enda varjamiseks loonud oled, võib nüüd eest ära võtta. Oma elust võib kirjutada ühe ilusa näidendi, nii et rõõm on mängida selles peaosa ja pärast endale plaksutada. Et edu ei sõltuks sellest, kas pealtvaatajad on või pole otsustanud kohale ilmuda.

Ja kui  näo lihased on maski kandmisest piltlikult öeldes liikumatuks muutunud, võib abi olla ka füüsilisest näomassaažist.

the end