Milline on märtsikuine Valgesoo ja mida tehakse Tillu kohvikus, seda saate kohe lugeda. Muidugi taas fotod, fotod …
Täna hommikul kell 6:30 vaatas üks neljakäpaveoline, vurrude ja eriti karvaste tagajalgadega külaline mulle otsa sellise näoga, et praegu on just õige aeg õue minna. Läksimegi. Õues oli päris mõnusalt sume, väga vaikne ja umbes +5 kraadi sooja. Polnud üldse paha talve kohta. Toas tagasi, ärkasin ka tasapisi üles ja tundsin, et võiks isegi pikema tiiru ette võtta. Tolleril polnud minu jaoks rohkem aega, nii pidingi omapead minema. (Isegi tolleril on aktiivsem elu kui mul, khmm.)
Valgesoo valmistub kevadeks
Rabades on hommikuti alati karge ja muinasjutuline. Õiteilu praegu veel pole, aga kevade-ootus juba küll. Küüvits ega hanevits pole kahjuks veel kevadele ärganud. Kas teate, et rahvapäraselt olevat mõlema nimetus sassaparilla? Lugesin seda infotahvlilt.
Hakkame siis astuma.
Nagu väikesed kaktused.
Klaasikunstniku töötuba.
Varbad sai jäisesse laukavette kasta. Rabad ja sood asuvad oravaratta suunast vaadates hoopis teises maailmas ja iga kord on üllatav, kui hea enesetunne seal tekib. Koormahobuse koormaid tassides unustan ära ja mõtlen, et mis nii kaugele vaja minna ja külm ja mis tööd veel kõik ootavad … Kohale jõudes aga – miks ma küll nii kaua pole siin käinud …
Üksi lonkides saab igat jääkirmet nii kaua vahtida kui soovi on
Kevadeootuses raba.
Teel tuli vastu tolleri väiksem mudel ja nagu tüüpiline titt ikka, kukkus laukasse, kargas välja, ja üritas korraga nii võõra kahejalgse najale hüpata kui ka saba jalge vahel punuma pista. Peale kasside on mu lemmikloomad nüüd ka tollerid. Aga ausalt, kui te pole hüperaktiivsed ega veeda oma tohutu suurt hulka vaba aega looduses, siis ärge parem omale linnukoera soetage. Mulle tundub, et ta on isegi magades üliaktiivne. Stressipalli ameti kannatab küll päris pikalt välja, mõni teine hakkaks ammu urisema. Ja üks kõrv on alati kuuldel, et mitte seiklustest maha jääda.
Kus asub Tillu kodukohvik?
Valgesoost edasi Tillu kohvikusse jõuab nii, et keerad Tartu asemel Põlva poole. Ju ma siis ei tahtnud veel koju minna. Põlvas keerad vasakule ja uhad nii kaua otse kuni saab Jaama tänavale, paremale, keerata. Veidi maad ja seal see ongi.
Kiire koogileti klõps.
Ma olin Tillu arengulugu küll aastaid tagasi ettevõtluskoolitusel kuulnud, aga kohvikut polnud seni üles leidnud. Lugu rääkis sellest, et väikeettevõtlus on küll loominguline ja väga palju uusi oskusi arendav, aga kõike muud kui kerge. See teadmine ei häirinud mind üldse oma ettevõtlusega alustamast. Mis ma tahan öelda, et tänu ettevõtlusele olete mul teie siin lugemas, samuti mu armsad joogatajad ja massaažihuvilised ja kui palju vahvaid inimesi ma olen veel kõik kohanud ja mida põnevat ette võtnud. Mis ma tahan veel öelda, et ei tasu oma lugu salajas hoida. Näete nüüd, 8 aastat tagasi kuulsin Tillu kohta infot ja nüüd hakkkasin nende kliendiks. Nii et kes teab, kus ma teiega 8 aasta pärast kokku võin saada.
Tillu kohvikus toodi lauda tõeline tökat-espresso koos klaasi veega. Isegi Itaalias alati ei vaevuta seda veeklaasi tooma. Nii et selle eest suur kummardus. Kummardus sellegi eest, et igasse toidusse polnud topitud liha ega nisujahu.
Tillu salat, tõesti kummaline kooslus ja ega loomingul ei peagi piire olema.
Kohviku boheemlik hõng mulle väga meeldis, saate isegi aru, et muidu ma ei kirjutaks. Vähesed söögi- ja muud kohad on siia blogisse lubatud.
Tartu poole tagasi sõites hakkas vihma sadama. Saatsin Taevataadile oma suure pärdiku-naeratuse, sest olin tema kingitud mõnusa, peaaegu kevadise, ilma kätte saanud ja täielikult ära kasutanud.
