Täna jagan sinuga universaalset aedviljahoidise retsepti, et saaksid igasuvise suvikõrvitsa ülekülluse maitsvalt ja kergelt üle elada! Tomat annab möginale hapukust, tšilli särtsakust, porgand magusust, küüslauk teravust ja sool muidugi soolasust.
Salat sobib ka pannkookidele täidiseks ja supipõhjaks
Mida olekski ühel suvisel varahommikul paremat teha kui valmistada endale ja perele üks mõnus salat! Suvine rõõmsavärviline mögin, mis sobib hommikukohvi juurde pannkookide ehk kreppide täidiseks ja millest jätkub ka lõunase supi keetmiseks. Ülejäänu võib panna purkidesse ja säilitada külmkapis või keldris.
Ei oska küll öelda, kui kaua selline hoidis riiulil seista võib, sest minu kodus saab see ära söödud ammu enne jõule. Lisaks võib purgitäie kaasa võtta külla, panna grillipeo lauale või niisama sõpradele kinkida!
Suvikõrvitsa hoidise idee
Idee sündis sellest, et sain sõbranna käest pisemate zeppelinide mõõtu suvikõrvitsad, hulga porgandeid ja veelgi aedvilju. Turul avastasin ühe oma lemmikmüüjanna, kes mõnikord kaupleb omakasvatatud roheliste eriti krõmpsude paprikatega.
Taoliste kokkusattumuste tulemusena hakkasingi ühel hommikul kohvi rüübates vaikselt kabatšokke koorima ja nii ta läks. Magushapukas tulemus on siin:
Suvise suvikõrvitsa ja tomati hoidise retsept:
1,5 kg tomateid
250 g suvikõrvitsat
250 g porgandit
250 g paprikat
250 g sibulat
50 g küüslauku
pool tšillit
3 spl suhkrut
1,5 spl meresoola
pool klaasi õli
Tükelda tomatid ja tšilli. Riivi suvikõrvits või lõika väikesteks tükkideks, riivi porgand. Tükelda ka paprikad. Haki sibul ja küüslauk.
Sibulat ja küüslauku võid kõigepealt pannil väheses õlis pruunistada (aga ei pea), seejärel keedupotti valada, tomati ja tšilli lisada ning keema lasta. Seejärel lisa ülejäänud aedviljad, sool ja suhkur ning keeda madalal kuumusel seni, kuni aedviljad on pehmed, aga veel õige veidi krõmpsud (umbes 40 minutit kuni tund). Õli lisa viimasena ja lase segu uuesti korraks keema. Tõsta puhastesse purkidesse ja kaaneta.
Tõeline maitsenauding sünnib improvisatsioonist
See oli siis retsept, mis on kindla peale minek, aga kui keegi minult küsib, kui palju aineid mina täpselt mingisse möginasse panen, saab ta selliseid vastuseid: “tunde järgi”, “näpuotsaga seda”, “peoga toda”, “väike sorts” ja “nii palju kui oli”. Mina üldiselt segan kõike kokku maitsemeele ja kõhutunde järgi ja kui vaja, lisan töö käigus juurde. Ma ei usu, et ma seda oskust keemiateaduskonnas õppisin, pigem ikka elukoolis.
Niisugune vastus teeb mõned inimesed kurvaks, teised rõõmsaks, olenevalt sellest, kes usaldab oma sisetunnet ja kes mitte.
Kujuta aga ise ette, kui köögilaual pargib kaks õhkutõusmiseks valmis oleva zeppelini mõõtu suvikõrvitsat, tomateid ilmub lagedale ainult poole kilo ringis ja paprikaid on järel ainult kaks. Mis ma teen siis? Siis ma ilmselt improviseerin.
Näiteks lisasin ma hoidisele seekord tomatipastat, sest tomateid oli vähevõitu ja muidu ei saanud seda õiget hapukat tooni kätte. Värske tšilli asemel panin kuivatatut, mis oli maru kange ja mida tuli panna tõesti näpuotsaga. Katsetasin musta pipra lisamist, aga see ei andnud palju midagi juurde.
Kindlasti maitse töö käigus oma loomingut ja lisa, mida vaja!
Teekond hoidisest supipõhjani
Õli kohta peab ütlema, et see aitab hoidisel säilida ja muudab maitse mahedamaks, aga kui soovid salatit kohe süüa ja lõunaks suppi keeta, pane osa valmis keedetud hoidisest kõrvale ja ära sellele osale õli lisa, kui ei soovi.
Supi valmistamiseks lisa suvikõrvitsa möginale lihtsalt sorts vett ja lase uuesti keema. Ongi valmis!
Nipp: suvikõrvitsa võid ära kasutada ka kitcheree valmistamiseks!
Ja veel üks mõte – milline meeleolu sinu köögis valitseb?
Minu isiklik tähelepanek on, et kulbiliigutaja enesetundest ja köögis valitsevast meeleolust sõltub toidu maitse paljugi. Kui näiteks muusika mind rõõmsamaks muudab, muutub ka toit paremaks. Mina kuulan mõnikord joogamantraid, mõnikord ka “Naised Köögis”, eriti nende laulu “Naised, naised”. Võid ise oma tuju rõõmsaks laulda!
Soovin sulle loomerõõmu!
Kui aedvilju üle jääb, siis võid valmis keeta ka ühe mõnusa boršipõhja, mille retsepti jagan siin: Minu lemmik boršipõhi – talvevarud