Sri Lanka läänerannikul asuva Negombo rannaliiva uhuvad India ookeani lained. Negombo on Sri Lanka suuruselt teine linn, kuhu turistid satuvad põhiliselt lennujaamast tulles ja sinna minnes. Riigi suurim linn on küll Colombo ja Bandaranaike rahvusvahelist lennujaama kutsutakse Colombo nimega, aga tegelikult asub Negombo lennuväljale lähemal. Kes kohe peale pikka lennureisi ei soovi järgmist pikka loksumist saare teedel ette võtta, läheb kastab varbad kohe India ookeani lainetesse.
Negombo rand
Negombo kandis on mitu liivaranda, kus saad tuulel lasta reisiväsimuse minema puhuda. Mulle tundus aga, et päevitamiseks siruli visata pole seal eriti kombeks. Esiteks olid ookeani lained hirmutavalt suured ja vesi hall nagu Läänemeri, teiseks käisid inimesed vees kõige riietega. Polnudki tahtmist moslemite-hindude-budistide ees end lahti riietada. Lisaks toimetati kaldal kalavõrkude veest välja vedamisega ja paatidega ookeanile suundumisega. Võrkudele ette jääda polnud ka tahtmist.
Nii Sri Lankale saabudes kui ka enne tagasilendu peatusime Negombo lähedal, ranna ääres. Et ookeani vaadata, kohaneda ja hinge tõmmata. Rannas või rannaäärsel tänaval jalutada, suveniiri- ja Ayurveda poodidesse kiigata on vahva. Elada sisse kultuuri, mis on meie omast nii üliväga erinev.
Sõbralikud koerad tulid mõnikord seltsi, isegi kui pirukaid pakkuda ei olnud.
Kuidas ma Sri Lankale sattusin?
Viimased kuud on olnud ootamatusi täis. Alles ma toibusin Aafrikas käigust ja nüüd juba Aasiast. On vast aeg tõesti. Tegelikult ei läinud lihtsalt käiku plaan Portugali sõita. Siinkohal saaks vastustuse ära lükata sõnadega: Aga Külli ütles, et siis võiks minna Sri Lankale. Nojah ja Sri Lankale sõit tundus ladusam ja odavam kui Portugali lende kokku klapitada. (Külli jällegi vist arvestas, et kuna mina nii väga tahtsin Aasiasse minna, siis tema Indiasse küll ei soovi ja olgu niisugune kompromiss.)
Finnairi kokakoola vihm
Lende alustasime Finnairiga Tartu Lennujaamast ja Qatar Airwaysiga edasi. Ükski lennuk seekord põlvi ära ei litsunud, pole midagi kurta. Tagasi lennates juhtus küll nii, et Soome stjuardessid andsid lastele kokakoola purgid mitteavatult kätte, nii et üks väike tõmmu poiss korraldas suuremat sorti plahvatuse, mille tagajärgi pidi stjuardess likvideerima lennuki laest ja Külli saab nüüd kõvasti jopet pesta. Qatar Airwaysi stjuardessid olid professionaalsemad või elukogenumad ja avasid purgid ise enne reisijate kätte andmist.
Colombo lennujaamas kulus hulk aega viisadega jahmerdamisele, mille ma olin teinud eelnevalt ära, aga kõike mitte päris õigesti. Kohaliku SIM kaardi sain ka lõpuks ostetud ja tööle. Natukese eurosid ruupiahunniku vastu vahetatud ja mõtiskletud, kas ma nüüd olen miljonär või ikka ei ole. Seejärel meid juba ootav taksojuht üles leitud ning närvipinge langus.
Sri Lanka armsad inimesed
Öömajade armsatest omanikest ma juba eelnevalt kirjutasin. Öömajade broneerimine booking.com-ist oli seekord raskem kui eelnevate reiside ajal. Muidugi taas see viimase hetke broneerimine, ja et ma loen teiste reisijate kommentaarid põhjalikult läbi. Seekord tundus, et nagu ei tahagi kusagil peatuda, erinevatel põhjustel. Siiski õnnestus leida öömajad, mis olid kõik superheade inimeste juures, heade asukohtadega, sooja veega, elektri olemasoluga, suurema hulga putukate olemasoluta ja odavamad kui Eestis.
Viimasel reisipäeval, enne lennujaama minekut, veetsime uuesti aega Negombo lähedal ja hotelli 11-ndalt korruselt ookeani vaadeldes. Peale Nuwara Eliya külma sain sooja taas keresse.
Majutaja oli taas väga viisakas ja organiseeris meile ööseks takso lennujaama. Lahkumisõhtul söötsime kohalikus restoranis kassidel kõhud täis ja ühtlasi otsustasime, et kohalikku jooki Arrakit me kaasa ei osta. Polnud üldse hea maitse.
Riis, karri ja puuviljad
Toidu suhtes ma omale illusioone ei loonud ja võtsin spordibatooni varu ning muud kraami igaks juhuks kaasa. Õnneks vähemalt alguses kõik see karrivalik midagi paha ei põhjustanudki. Väikesed putka-restoranid tekitasid küll tunde, et mu kõht pole üldse tühi ja kunagi ei lähe ka. Puuviljad olid ülimaitsvad ja nendest tunnen tagantjärele suurt puudust. Küpsed ja mahlased papaiad, avokaadod, väikesed banaanid ja muud hõrgutised.
Vihmaperiood
Kui ma olin Sri Lanka lennupiletid ära ostnud, selgus, et saarel on vihmaperiood. Siis tekkis küll mõttekoht, et mis Portugalil viga oleks olnud. Tegelikult sadas aga põhiliselt õhtuti ja me saime ainult mõne sahmaka. Ei tasu vihmaperioodi pärast üleliia muretseda.
Vallutamiste ajalugu mõne sõnaga
Portugali okupatsioon Negombos toimus 16.sajandil. Siingi kukutati singali monarh, võeti üle kaneelikaubandus, budistidest ja hindudest meremehed muudeti katoliiklasteks. Saart tunti Ceyloni nime all.
Järgmisel sajandil läks Ceylon hollandlaste kätte. Veel sajand edasi sai saarest Briti Ceylon. Rikkusi koguti muu hulgas kookospähkli-, tee- ja kohvikaubandusega.
Müügimeeste väljalihvitud pettused
Mulle jäi arusaamatuks, mida tahtsid saavutada kolm vanameest, kes hakkasid Küllit rannal kusagile vedama, karjudes: Paat tuleb, paat tuleb! Üks kõhn vanamees haaras oma sõnadele kaalu andmiseks Külli käest tema sandaalid ja püüdis minema putkata. Külli kahmas sandaalid tagasi ja üritas nendega vanamehele õpetust anda. Nii saime nendest meestest lahti. See oli minu jaoks kõige naljakam olukord Sri Lankal. Isegi tõmmud naised meie kõrval hakkasid naerma. Kui mul nukram hetk juhtub olema, meenutan Küllit müügimehele vastu kõrvu äsamas.
Müügimeestega kemplemine on see tõrvatilk, mille pärast ma Sri Lankale tagasi ei kipu. See, et keegi proovib kogu aeg su rahakotis urgitseda, sulle valetada ja sind niisama enda kasuks ära kasutada, tüütab üsna ruttu ära. Kui tehingu alguses saab kokku lepitud kindel hind ja maksmise ajal hakkab täiskasvanud mees jonnima ja nõudma palju rohkem. Mängu tulevad müügimehe töötu naine, väikesed lapsed ja vanad vanemad. Mingi väikese teene hind kujuneb suuremaks kui minu päevapalk Põhjamaal, ja ookeanisaarel ei ole isegi küttearveid. Nii ei tekigi tahtmist midagi osta. Ülimalt pealetükkivad mehed teevad üksikule naisele liiklemise küllaltki ebamugavaks, nagu kinnitas ka Ameerikast pärit naine peale oma kuu aega kestnud üksi-reisi.
Ühe Muhammedi (nimi ei ole muudetud, kuna mees kinnitas, et nende kultuuris on kõik Muhammedid nii või nii ja nii temagi) müügikõnet rannas oleks pidanud õppeotstarbel lausa lindistama. See oli nii geniaalselt lihvitud suurepärane etendus, et jäigi mulje, et tegemist on toreda poisiga. No muidugi, kui jutt edenes selleni, et need suveniirid kilekotis on kõik tema pere näppude vahel valmistatud ja kui hind oli jälle alguses üks ja iga minutiga tõusis … ja üsna raske jälle tüübist lahti saada. Samad suveniirid olid masstoodanguna rannatänava poodides müügil.
Müügimehi igal sammu jaoks
Tuktuki teenuse pakkujaid ja muid tegelasi oli samuti igal sammul, hoia käed keha ligi, et nad ei saaks kinni haarata. Ignoreerimistehnikat sai kõvasti lihvitud kõiksuguste sabaskäijate puhul. Mõnikord tundus juba, et said tüübist lahti, kui järgmises tänavas põrkasid temaga uuesti kokku ja hakkas jälle kusagile rebimine pihta.
Tavapärane esinemine algas küsimustega: Esimest korda Sri Lankal? Kuidas meeldib? Kust te pärit olete? Ja järgnes: tule siia, mine sinna, vaata seda, osta toda, jne.
Kui üks kena tõmmu poiss rannas piirdus ainult küsimusega: Kust te pärit olete? ja jalutas minema, jäime Külliga talle suu lahti järele vahtima.
Poodides on aga fikseeritud hindasid ka, tehakse soodukaid ning kogeb väga viisakat suhtlemist.
Iseenda reisikorraldaja
Selliseid elamusi nagu ma kogesin, et ole võimalik saada, kui oled liiga rikas ja lased reisibürool enda eest asjad ära otsustada. Ainult ise saad korraldada omale nurgataguste läbiuurimise tuuri, porijõgedest läbisumpamise teenuse ja kohalike inimestega lähema suhtluse hetked.
Sri Lanka meenutab mulle mõnevõrra Balit. Mulle tundub aga, et on veel kreisim.
Colombo lennujaam on kõige keerulisem neist, mida ma näinud olen. Nii lõputute passikontrollide rägastikku ma ei teadnudki, et olemas on. Kaks tundi tulime kõigist atraktsioonidest läbi, aga lennule jõudsime. Varuge Colombo lennuväljal aega. Tohutud rahvamassid, kõigil reisijatel 3 suurt kohvrit ja palju lapsi. Tagasilennul Finnairiga Helsingisse pälvisime liigset tähelepanu sellega, et olime vähesed valge nahatooniga inimesed ja pealegi Virosta. Ma ei saanudki aru, kas oleksin pidanud piinlikkust tundma, et mul pole palju lapsi ja suuri kohvreid kaasas. Üks tõmmu lapsuke sai oma roosa starfishi kokakoolaga ülevalatud Külli juustest viimaks kätte.
Olen väga rahul, et see reis tehtud sai. Aasia budistlikud maad on minu jaoks kodused. Teist korda ma Sri Lankale aga vist ei läheks, vähemalt mitte lähemal ajal. Maailmas on kindlasti veel kauneid paiku, mida külastada. Külli ütles, et Mauritiusel jäi üht-teist nägemata. (Kuigi mulle küll ei meenu, mis.)
Foto autor on Külli
Väga hästi sobis kogetud budismi teemaga kokku reisile järgnenud Drukmo Gyali kontsert Himaalaja hääl Tallinnas. Drukmolt olen õppinud bLa massaaži ja Tiibeti mantraravi ning tema mantraid kuulates oli tunne taas päriskodus olla. Mantrad on justkui minu kodune keel. Budismi teemaga ja sügavama teadmisega taas ühendumine ning sügavuti minemine ongi suurim kingitus, mille sain reisilt ja järgnenud kontserdilt.
Foto autor on Külli
Reisikirja eelmised osad:
Sri Lanka: Nuwara Eliya, mitu teed
Sri Lanka: Sigiriya ja Ayurveda
Sri Lanka: Kandy budistlik festival, botaanikaaed ja liiklus
Sri Lanka elevandid, Elephant Freedom Project. Loomasõbra unistus
Ja kui soovid kellegagi jagada inglise keelset varianti: Elephant Freedom Project, Sri Lanka elephants. An animal’s lover dream