Suur kingitus, mida me saame teha teisele olendile, on pakkuda talle rahu ja vaikust. Mitte ärevusest, ootustest, kriitikast ja nõudmistest täidetud vaikust, vaid sellist, mis pakub rahu, varjupaika, teise aktsepteerimist sellisena, nagu ta on. Vaikust, et kuulatada iseendas tuksuvat rütmi.
Selgemalt öeldes – mõnikord võiksime anda teisele inimesele aega olla oma privaatses ruumis, kuulamas ja tunnetamas iseennast. Vastused küsimustele ja lahendused probleemidelegi ei tule alati otsekohe, needki võrsuvad aja jooksul sügavast hingeruumist nagu seemned mullast.
Meditatsioon ja vaikuses istumine
on parim tervenemise ja tarkuse kogumise viis. Kas see on logelemine? Mitte päris. Enda sisse vaatamine pole laisklemine, see on väga-väga oluline ja eluline tegevus. Hingerahu annab meile õnne, terviklikkuse ja kohaloleku tunde.
„Mis sa logeled, kas igav ei ole, ma panen raadio mängima, jagan tööülesanded kätte, õpetan, räägin, vajan sind….“
Jajah, just nii me püüame kaaslast aidata, kui tabame ta igavlemiselt. Jajah, ma kuulen raadiot, teen tööd, kuulan õpetusi, vastan, aitan…. Üks hetk päevas on aga minu, päriselt minu oma. Hetk, mil ma istun õunapuu all või lambanahal, kuulan rahu, vaikust ja iseennast. Sellel hetkel toimub mittemidagi ja samas on see täidetud kõigega.
Selles hetkes on tasakaal ja kooskõla
Vaikuses jõuad salajasse paika iseendas, kus kõik on võimalik. Just selles vaikses paigas lagunevad vanad uskumused ja sünnivad uued ideed. Keha rakud taastuvad vaikuses ja rahus, oluline ja ebaoluline eralduvad. Tekib ruum loovuse ja inspiratsiooni jaoks.
Ära karda ümbritsevat vaikust ja rahu. Ära karda seda pakkuda ka teistele. Vaikuses on kõik helid, nii nagu valges sisalduvad kõik värvid. Saladuse katte all võin öelda, et teler ja raadio ei ole eluliselt olulised. Küll aga oled oluline Sina. Iseendale.
Rahu
Rahu pikutab nähtamatu viiruna silmapiiril,
helesinine ja valge ühteaegu.
Laternavalguses ja Kuu lummuses,
päikesest sätendavas meres,
juukseid sasivas tuulehoos
ja kajakate hüüetes.
Poeb hingesoppi ja lubab sul jääda
iseendasse iidsel kivisel istmel.
– Annika