Kui ma ütlen “Kauksi rand”, siis ma mõtlen “lõhnav männimets, puhas liiv ja särav päike”. Sellist ilu suundusingi koos sõpradega otsima, sõites Alatskivilt edasi Peipsi järve põhjakaldale. Nagu ilmateates lubati, oligi pärastlõunaks sajuvõimalus vähenenud ja matkariided ära kuivanud.
Kauksi rand ja Luite matkarada
Auto männimetsa alla pargitud, võis sõber koer koos teiste matkasellidega jälle vabaduse üle rõõmustada. Sooja vee teraapia ja männimetsa aroomiteraapia!
Luite matkarajale suundumise üheks eesmärgiks oli ka mõnusa ööbimisplatsi leidmine. Kolme kilomeetri pikkune Luite matkarada lookles Kauksi telkimisalal liivaranna ääres ja oleks meid viinud Rannapungerja jõe suudmesse. Enne sinna jõudmist õnnestus aga avastada ja hõivata metsa all vaba telkimisplats koos varjualuse, puust laua ja toolide ning ettevalmistatud lõkkeasemega. Seadsime end kohe sisse, kuna olime kuulnud hoiatust, et sellist õnnelikku juhust on siinkandis raske tabada. Eriti ju veel praegu, jaanipäeva traditsioone murdvalt ilusa ilmaga.
Teel olijate salati retsept
Toidu valmistamine koostöös sõpradega on palju rõõmsam kui üksi hakkimine ja lõikumine. Nii valmis küllaltki retseptivaba salat järgmistest koostisosadest: pool värsket hõrku kapsapead, 2 värsket krõmpsu kurki, 2 värviteraapilist paprikat, 2 küpset tomatit, punt rohelist sibulat ja tilli, roosat soola, piprasegu, suur sorts oliiviõli ja lisaks veel musti oliive. Suures kausis kõik hoolsalt kokku segatud ja hea maitsta lastud.
Kuidas telkida ilma telgita
Kuigi loodus mulle väga meeldib, pole telkimine siiski mu lemmiktegevus. Seega lootsin, et sellest ma pääsen ära. Nii ka läks: lebasin magamiskotis lageda taeva all, vaatasin puulatvade uinutavat kiikumist, püüdsin mitte välja teha silmamunadel uisutada püüdvatest sääskedest ja ootasin kuni Kevad taas Suvele käe ulatas. Järjekordne pööripäeva aeg!
Tee ise sääsetõrjevahend!
Looduse keskel aja veetmine on küll stressi maandav, lõõgastav ja tervendav, aga enamasti peab ka arvestama, et loodus kipub liiga lähedale tulema. Sääsed märkavad kergesti igat potentsiaalset veredoonorit ja nende kõvad konkurendid on “väikesed tõprad” ehk kihulased. Tähelepanelik peab olema ka puuke märkama.
Ennetustööks võikski olla putukatõrjevahendite, soovitavalt looduslike, varumine. Minul oli kaasa võetud nelgiõli, mida tilgutasin riietele (valik oli: õliplekid riietel või kublad nahal), aga nahale kandmiseks on parem seda segada mingi baasõliga. Aroomiõlidest ja baasõlidest valmistatud segu on ühtlasi ka hea nahahoolduseks.
Neemiõli on samuti üks suurepärane vahend, mis niisutab ja pehmendab nahka, aitab viiruste, seente, parasiitide ja putukahammustuste vastu. Selle õli kasutegur ja harjumatu lõhn on võrdväärselt tugevad. Ma ise lootsin ka, et õli mõru maitse paneb sääsed läkastama.
Peab ütlema, et kõik tiivulised tegelased polnud seekord lõhnatundlikud.
Pööripäevadest olen varem kirjutanud siin.
Siin on reisikirja eelmised osad:
Pööripäeva aja ilu: Emajõe õpperada Peipsi ääres
Pööripäeva aja ilu: Alatskivi loss ja matkarada
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte