Väike Horvaatia saar Ošljak asub Ugljan saare ja mandri vahel. Saar oli minu jaoks just paraja suurusega, et tiir peale teha, lisaks lõhnas õhk üliväga mõnusalt männivaigu ja õitsvate lillede järele. Saarel oli ka üksjagu soojem kui mandril, puhus just see õige, parajalt soe ja samas värskendav, tuul.
Ošljaki sadamas hõigati, et ära siin maha mine, see on Ošljak. Praam sõidab edasi Ugljani ja teised kõik sõitsidki edasi. Ma korraks mõtlesin ka, et mida ma küll siin peale hakkan, aga astusin siiski maale. Saarel elavat ainult umbes 20 inimest (huvitav fakt, et kõige levinum perenimi olevat Valcic), siin pole poode ega midagi. Kõik vajalik on võimalik aga Zadarist tuua. Praamisõit Aadria merel on väga lühike.
Ümber saare lookles kaunis matkarada!
Jalutades sattusin mereäärsesse männimetsa, oliivisaludesse, nägin hiigelküpresse, lavendlihekke ja muid lõhnavaid taimi. Kujutage ette, et teie majal on kõrge lavendlihekk! Või et milline õhk siis on, kui mets on maha võtmata. Milliseid lõhnanoote selline mitmekesine kooslus õhku paiskab.
Ümber saare tiiru tegemiseks kulus veidi üle tunni. Seejärel ronisin mäkke, sest üks rada viis risti üle saare. Siin, saare kõrgemas osas, käis oliivide korjamine.
Ja nägi sellist vaadet.
Seejärel läksin tillukesse randa ujuma.
Saarel ei tohi telkida ega lõket teha, kui nüüd kellelgi selline mõte pähe tuli. Siin hoitakse maal silma peal ja kõik on väga hästi hooldatud. Mina öömajasid ei leidnud, aga ehk suvel keegi midagi pakub. Majad olid väga kaunid ja samuti hästi korras hoitud.
Külatänav.
Natuke ma ikka muretsesin, et kas see suur praam hakkab minu pärast nüüd pimedas veel nii tillukesele saarele sisse põikama. Selline tunne ongi siis üksikul saarel olla. Aga praam tuli mulle siiski järele!
Horvaatia ja kodune tunne
Ku mul oleks võimalik mõneks ajaks Horvaatia oma koduks valida, siis ma valiksin Ošljaki saare. Istuksin merekaldal, vaataksin laineid, kirjutaksin, joonistaksin ja pildistaksin. Korjaksin oliive ja õpiksin oliiviõli tegema. Külastaksin kõrvalasuvaid saari ja rahvusparke. Matkaksin ja imetleksin mägesid. Saarel on üksildane rahu, kaunis rohelus ja imeliselt lõhnav õhk. Ja võõrad inimesed ütlevad dobar dan!
Tulin ikkagi tagasi, sest mulle väga meeldib ka kodus omaette olla, aga järjest mõttetumad hakkavad tunduma need hallad maas ja ülemõistuse üüratud arved postkastis. Kogu võidujooks ja ümbritsev tsirkus. Ma pole käinud ühelgi maal, kus oleks kallim hinnatase kui Eestis. Tartu turul küsisin kolm korda, palju see salatikimbuke maksab. Ma ei uskunud oma kõrvu, sest lehed ei paistnud kullast olevat. Milleks niisugused mittenaljad, kui maailm võib tegelikult olla ka lihtne, sõbralik ja kaunis ning sellesse on võimalik anda oma väike panus.
Või mida teie arvate?
Horvaatia reisikirja eelmised osad asuvad siin:
Rannalinn Zadar, Horvaatia ja suvi oktoobris. 1. osa
Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 2. osa
Horvaatia pikaks venitatud saar Ugljan. 3. osa
