Tavaliselt mulle ei meeldi suuremad linnad ja rahvarohkus. Seekord longime mööda Valletta kitsaid tänavaid pikemalt ja see linn hakkab väga meeldima. Vallettas on väga palju vanadusest kummaliseks muutunud hooneid ja salapära, mis äratab üles talveunne jäänud fantaasialennu.
Selliste vaatepiltide pärast ma reisingi. Hubane sumedus, kummalised urkad, vanad hooned, lõunamaised lõhnad.
Valletta, koogid ja kohvikud
Eestist kirjutati, et hõissa, vastlad, ja laske liugu. Tegime ühes eriti kunstiliselt kujundatud kohvikus üüratult maitsvad vastlakoogid. Tegelikult olid need küll passionviljaga ja mitte saiast. On Vallettas aga rohkelt toidukohti! Õhtuti leiavad kõik kohvikud ja restoranid oma inimesed üles ja jutusumin ning mõnus äraolemine embab linna. Ma ei ütleks, et siin on odav, aga kindlasti on siin maitsev!
Miks on paljud Valletta majad tühjad?
Ma võin ainult oletada, miks Vallettas on nii palju mahajäetud maju. Mina ei jõuaks ka pidevat kirikukellade orkestrit välja kannatada. Vallettas on tohutult kirikuid. Teine põhjus võib olla, et ülikute jaoks üks kinnisvara siin või seal, ei oma suurt tähtsust. Kui see nii peaks olema, siis sellest ma aru ei saa. Valletta kinnisvara hinnad peaksid olema mitte eriti madalapoolsed.
Mulle tundub Valletta hetkel niisuguse paigana, kuhu tulla leevendama põhjamaist kroonilist romantikapuudust. Kui oleks soovi kellelegi südamesse vaadata või uude raamatusse esimene peatükk kirjutada, siis ma tuleksin Vallettasse. Minu ringilehviv ideegeneraator asub kohe tühje maju sisustama: väike hubane hotellike, isuäratavas lõhnapilves kohvik, säravates kostüümides näitlejatega teater … Mis sellest, et Valletta on selliseid hooneid juba täis – Valletta on pungil täis ka ammuli sui vahtivaid turiste, kes tahavad kogu aeg süüa, juua ja pissile.
Bussijaam on selle purskkaevu lähedal.
Miniatuursete linnade ja tillukeste saarte juures on hämmastav, et tegelikult on need alati suuremad ja peidavad endas rohkem, kui võiks arvata. Ma ei jõua ära imestada, kui palju on mul siin veel avastamata!
Kuidas Valletta omale nime sai, saad lugeda SIIT.
Midagi ei pruugi minna nii, nagu planeeritud. Sest alati võib minna paremini
Vallettas broneerisin hotelli merevaatega ja katuseterassiga vanasse majja. Katuseterassilt avanes vaade Barrakka aedadele, kus kell 16 lasti pidulikult kahuripauku. Sain pildile tossupilve, kuna Külli nägi oma kaamerast ära, et inimesed kahuri juures tõstsid telefonid, nii et midagi hakkab juhtuma.
Hotellituba pidi olema suure klaasaknaga, millest siis see merevaade avaneb. Kirjutasin neile veel eraldi üle, et soovime kindlasti kahte eraldi voodit. Tegelikkuses avanes merevaade ühest väikesest aknast. Ja veel lisaks linnavaade kahest väikesest aknast. Tubasid oli taas rohkem, koguni 2, ja voodeid kokku 3. Maltal ei võeta kõike nii sõna-sõnalt.
Reisides ongi parem olla avatud erinevatele võimalustele. Mul ei ole vist kunagi läinud täpselt nii, nagu ma oma mõtetes ette olen kujutanud. See on ka üks põhjusi, miks ringi reisida. Õpid rõõmu tundma ootamatutest võimalustest.
Hotelli akendest nähtud öist merd valgustav tuledesära ja hommikune linna äratav päikesetõus on võrratud. Nii ärkavad südames igatsuse sädemed kõik üles.
Sõja pidamine pole ajastute vältel kunagi populaarsust kaotanud
Barrakka aiad Vallettas. Sõjatehnika. Ilmselt siit kusagilt see kärakas ja eelmisel fotol jäädvustatud tossupilv alguse saigi.
Vallettas oli üks uks kutsuvalt lahti ja Külli ütles, et siis tuleb sealt sisse minna. Nii sattusimegi vaatama keskaegset plekkrõivamoodi. Kõigepealt niisugused tüübid tee peal ees, edevad pitsidega saapad jalas.
Plekkrüüsid oli argipäevasteks ja pidulikeks puhkudeks. Olid ka väga omapärased näomaskid, millest minule ei selgunud, kas silmade jaoks üldse mingid avaused olid. Kuidas su silmad peaksid asetsema, kui silmaava on vaatega taevasse? Ehk seisti ühe koha peal paigal, purk peas? Või oli siiski mingi nipp, mida mina ei tuvastanud. Erinevate ajastute moevooludega seoses võib tekkida väga-väga palju küsimusi.
Valletta Suurmeistrite paleel olid uhked, kõrged ja ülipaksude kiviseintega ruumid.
Miks ma üldse Maltale tulin?
Ma vaatan, et ma polegi teile lahti seletanud, miks ma üldse Maltale ja Gozole tulin. Reisimõte tekkis tänu Tallinna lennujaama infole selle kohta, et odavlennufirmad ei ole nende kliendid. Eesti rahvas ei saa ometi odavalt mööda ilma ringi sõeluda, sest Eesti rahvas peab maksma igal sammul üha rohkem.
Ma ei ole mõistnud, mis kannustab mõnesid Eesti ettevõtjaid arvama, et kui kohe ühe tehinguga see miljon, või mitu, kätte ei tule, siis ei ole tegemist õige kliendiga. Maailmas silmad pärani ringi vahtides võib märgata, et mõned ettevõtjad meelitavad oma kliente tagasi, mõnedki Eesti ettevõtjad aga peletavad neid suisa eemale. Millest küll selline eestlastele omane tung iseendal ja oma ettevõttel lasta võtta suund põhja poole, nagu ma juba varasemalt kirjutasin SIIN?
Mulle tundub, maailma kompassinõel kaldub hetkel aga pigem tõeliste liidrite poole, kes ei tegutse ainult saagiahnusest lähtuvalt.
Kuidas ma nüüd Riia klient olen
Tänu aga Tallinna lennujaamale, kelle tõttu kaovad Tallinnast ära mitmed odavlennud, valdas mind ärevus, et veel viimast korda mõne säärase lennuga lennata. Näiteks, Bergamos on mulle väga meeldinud ja väga kahju, et ma sinna Tallinnast edaspidi enam ei saa, seega peaks ju kohe teele asuma. Asjaolud muutusid aga nii, et ma sain Õie jutust aru, et tema sõidab kohe Maltale. Ja Maltal on praegu soojem ilm kui Bergamos. Ja kuna Külli ütles, et Malta sobib temale küll, siis ostsin ma ka piletid ära. Minu arvates ka, Maltal polnud üldse viga, kui ma eelmine kord siin olin. Ma küll kunagi ei arvanud, et tagasi tulen.
Lisaks postitasid sõbrad Kanaari saartelt reisipilte. Saate isegi aru, et niisugustes tingimustes ei ole üldse võimalik rahulikult magada ja mitte kohvrit pakkida.
Malta lend aga ei lähe Tallinnast juba mõnda aega, nii et kõigepealt tuli sõita Riiga. Tundub nii, et Riia Ryanairiga hetkel tüli ei kisu.
Edaspidi selgus, et Õie lendab Maltale alles kuu aja pärast, nii et ma temaga ei kohtugi. Selgus ka, et Maltal ei olegi veebruaris nii soe nagu oli mu eelmise külastuse ajal, maikuus. Olgu pealegi, need mõningad väikesed tagasilangused.
Riias avastasin, et üks omapärane öömaja, Hotell Monte Cristo, asub kohe bussijaama vastas ja öö veetsimegi seal. Hotelli toal pidi olema katuseaken ja ma juba kujutasin end ette öösel tähti vaatamas. Toal oligi katuseaken, aga nii umbes viie meetri kõrgusel ja kardin ees. Akendega on mul selle reisi kestel küll nalja saanud.
Hotelli koridor.
Tallinna lennujaamast inspireeritud arvutuskäik
Tegin õhtul veel väikese arvutuskäigu. Kuna ma ilmselt edaspidi olen sunnitud odavamalt liiklema läbi Riia, siis teenib Riia minu pealt – kindlasti mitte miljoni korraga, aga natuke ikka. Esiteks, ma söön maru palju ja teel olles ostan ka kaasa. Teiseks, ma maksan öömaja eest. (Varem maksin öömajade eest Tallinnas ja ostsin Tallinna lennujaamast üht-teist.) Ma isegi ostan natuke suveniire, midagi pole parata, mõni mahajäänud asi meenub viimasel hetkel.
Lõuna-Eestis pole väga suurt vahet, kas sõita Riiga või Tallinna, Tallinna rahval aga on natuke pikem tee. Nagu näiteks sellel poisil, kes lennukis meie kõrval istus. Riia lennujaam on niigi üsna eestikeelne, nagu ka Riia turg.
Kokkuvõttes, kes sellest olukorrast kaotab ja kes võidab? Kust tekib juurde neid õigeid kliente (või mõnel juhul, õigeid alluvaid), kelle arvelt kiirelt rikastuda?
Ahh, vaene mina, söön rohkem Riia kooke ja võtan kaalus jälle juurde.
Hotelli eest väljus hommikul vara buss nr 22, mis viis lennujaama.
Nii ma Maltale ja Gozole sattusingi.
Reisikirja eelmised osad leiad siit:
Malta. Sliema ja Mdina. 4. osa
Vahemere vaateid, Gozo randu ja Ggantija templeid. 3. osa
Cittadella, Victoria ja Gozo karneval. 2. osa
Għawdex ehk Gozo – milline ta seekord on? 1. osa
Täpselt mina:
