Mauritiuse pealinn Port Louis on üks äärmiselt põnev ja avastamist väärt koht. Öömaja sinna ei tasu võtta, kui ei ole kindel oma närvikava stabiilsuses. Mauritiuse Saaremaa suurusel pinnal on elanikke umbes sama palju kui Eestis kokku. Minu subjektiivne arvamus on, et suur osa neist elanikest baseerus pealinnas, eriti Hiinalinna osas.
Port Louisi liikluskeerises ja elukeerises
Sarnaselt kogu Mauritiusele, oli ka Port Louisis väga suuri kontraste. Leidus ülisuuri ja uhkeid pangamaju ja ka täiesti lagunenud hoonete varemeid. Liiklus oli otseses tähenduses liikluskeeris, teed autojuhid eriti ei andnud ja kogu liiklemine kulges väga kiiresti. Õnneks reguleerisid politseinikud suuremat kaost ja nii oligi võimalik üle tee pääseda ning üsna kiiresti harjus sellise tempoga ära.
Üks autojuht jõudis tänavakaubitsejalt osta mangosid sõidupealt, kui liikluses tekkis mingi väiksem ummik. Tõmmu müüjatar rõõmustas seepeale häälekalt ja isegi paari tantsusammuga. Tihti olid mangod müügiks lihtsalt tänavakividel maas ja möödujad astusid neist osavalt üle. Tundus, et olin sattunud tõelisesse elukeerisesse. Minu unituste Aafrika, ütlesin ju!
Mõnedes poodides on fikseeritud hinnad, mõnedes mitte, aga kui viitsimist on, tasub ikka kaubelda. Vaadake, mida müüja ütleb.
Mõned, näiteks nagu mina, higistasid hullupööra, aga mõned seevastu kiirustasid tööle ülikonnas ja väga vinks-vonks.
Mauritiuse ruupiad on kaunid ja neid on palju
Mauritiuse hinnatase vist ei jää Eesti omale väga palju alla. Kuna ma kurssi eriti arvutada ei osanud, siis ma tegelikult ei saa selles väga kindel olla ega hindu eurodes täpselt öelda. Mauritiuse ruupiad on kaunilt kujundatud ja ma arvan, et igal riigil peaks olema oma raha, mida on ilus vaadata ja mõnus käes hoida. Siis tundub raha väärtuslikum ja tahadki seda rohkem hoida. Igal juhul kulus iga päev tuhandeid ruupiaid. Lühem taksosõit maksis 1500 ja poeskäik näiteks 2000.
Kõige kasulikum on raha vahetada Mauritiuse lennujaamas ja sealtsamast osta ka kohalik SIM kaart koos kohaliku telefoninumbriga. Need putkad on seal kõrvuti ja turiste ootamas. Minul küll eriti palju ei töötanud ei wifi ega see SIM, aga väga hätta ka lõppude lõpuks ei jäänud. Oli aga küll täielikke levivabaduse paiku. Õnneks sai kohalike käest kõike küsida ja ühest putkast õnnestus osta saare paberkaart.
Port Louisi bussijaama kõrval on Hiinalinna sagin
Hiinalinn on selle bussijaama kõrval, millest väljuvad bussid saare lõunapoolsesse ossa. Hiinalinnad on kõige põnevamad kohad. Tohutu lärm, sagimine ja väikesed poed Hiina kaubaga. Võimalik on kokku põrgata väga-väga eriilmeliste inimestega – näha kaleidoskoopi kogu maailmast. Üks taksojuht küsis muuseas, et kas te hiinlasi ka nägite, kuna neid on saarel vähevõitu. Me arvasime, et nägime need Port Louisis ära. Valge euroinimene, kui sul on nõrgemat sorti närvikava, siis hoia Hiinalinnadest eemale!
Kui aga tead, kuhu suundud ja püsid inimvoolus, siis põrkad vähem inimeste ja asjadega kokku. Ja vaata hoolikalt jalge ette, et mitte tänavaaukudesse ja -kraavidesse kukkuda. Suuremal ristmikul suunas politseinik autode ja inimeste voolu ja nii see kõik kenasti kulgeski. Jälgid, kuna ja kuidas kohalikud teed ületavad ja harjud ära. Isegi koer ei näinud magistraali ületamises mingit rasket momenti.
Bussijaama kõrval on ka lõunamaine turg!
Kohalik värviküllane turg, suure hulga lõunamaiste fruktide, India hilpude ja suveniiridega.
Mauritiusel ei ole müüjad kuigi pealetükkivad. Keegi ei hakka su käe küljes rippuma. Valge inimene ei ole mingi vaatamisväärsus. Ainult üks poiss muutus üliagaraks mõttest, et valge naine vajab kindlasti suurt valget laudlina. Poisi argument oli ka, et Külli oleks täna tema esimene ostja ja see tooks poisile suurt õnne. Külli aga vabandas, et kahjuks temal on ümmargune laud ja arvas, et sellega ongi rahu majas. Poiss tuli veidikese aja pärast tagasi suure ümmarguse laudlinaga! Üle noatera laudlinavabalt koju naasnud, avastasin, et see oli suur viga ja külalisi kutsudes oleks mul just seda laudlina hädasti vaja olnud! Veel üks põhjus, miks ma peaksin Mauritiuse saarele kindlasti tagasi minema.
Rahulikuma loomuga müüjanna andis seelikutele lisaks dodoga võtmehoidjad ja ütles, et iga kord kui neid kodus vaatate, mõelge minu peale. See tegi südame soojaks. Selle ajaga toodi ka seelikuid terve virn lagedale ja kingiti veel nänni. Ühesõnaga, turg oli vahva.
Väikesed banaanid olid maitsvad ja küpsed ja litšisid tasub ka osta, väga head hapukad. Me turult ei hakanud neid tassima, ostsime hiljem Chez Mi Bazaarilt, Flic en Flaci puu- ja juurviljaturult.
Korraga tundsin, et olin liiga kaua taolisest Aasia melust eemal olnud! Aafrika on natuke veel ebaloogilisem, harjumatum, üllatusterohkem ja kirjum! Mitte mingeid euronõudeid ja kõik kulgeb omasoodu. Minu jaoks kodune ja soe.
Sukeldu imede ookeani – Odysseo, India ookeani okeanaarium
Läbi tunneli klaasist seinte võid näha haisid, astelraisid ja mitmeid kalu. Okeanaariumi missioon on ka panna inimesed paremini mõistma haisid, neid tagakiusatud põnevaid kiskjaid.
Kummalised kalad.
Samal ajal näitab okeanaarium, kuidas kõik ookeanid on omavahel seotud ja aitab tõsta keskkonnateadlikkust. Okeanaarium soovib edastada sõnumit, et kõik olendid on võrdsed, kellelegi pole vaja liiga teha, kedagi pole vaja häirida, samuti ei tohi ookeanidesse pilduda plasti ja muud prügi. Enamus kilpkonni on kahjuks plasti söönud ja see on neid vigastanud.
Plastpudeli lagunemiseks looduses kulub 500 aastat.
Mauritus on bioloogilise mitmekesisuse leviala. Saar on koduks mitmetele looma- ja taimeliikidele, mida ei leidu kusagil mujal maailmas. Dodod oleksid ka nende hulgas, kui eurooplased poleks neid ära söönud.
Korallriff ümber saare on väga oluline, kaitstes väikesi kalu ja takistades suurtel ookeani kiskjatel ning suurtel lainetel saareni jõudmast.
Okeanaarium Odysseo asub Port Louisis sadama ääres, bussijaama lähedal ja tasub külastamist. See on ka laste jaoks väga huvitav.
Kašmiiri vill Craft Marketil. Muinasjutumaa väikesel Mauritiuse saarel
Odysseo lähedal asus kaubanduskeskus koos Craft Marketiga. Ehk siis midagi kunsti- ja käsitöö huvilistele. Üht muinasjutulist butiiki pidas perefirma ja seal eksponeeriti imekauneid salle, tikitud kotte ja suveniire. Perenaine laskis meil katsuda ehtsat kašmiiri villa nutsakat ja näitas ka kangastelgi. Peremees olevat õppinud käsitöö kunsti Kašmiiri piirkonnas Nepaali kandis ja iga pereliige olevat spetsialiseerunud mingile erinevale käsitöö liigile. Sallid olid tõelised kunstiteosed ja ka vääriliselt hinnatud. Perenaine lubas pakiga saata, kui me siiski otsustame osta ja kirjutame talle. Kahjuks neil ei ole e-poodi. Ma võtsin sallid, mis olid neist parimatest parimate ülejärgmised. Mauritiuse müüjad teavad väga hästi, kui külm on Eestis ja et ilma kašmiirsallideta seal ei saa elada.
Poes pildistada ei tohtinud, aga kusagil seal.
Siidikleitide pood.
Mida Port Louisis veel vaadata saab ja Mauritiuse orjanduslikus ajaloost ning tööliste elust räägin teile järgmises loos.
Reisikirja eelmisi osasid saad lugeda siit:
Miks ma Aafrika savannis sebrat sügasin? 1. osa