Mauritiuselt leiab väga palju erinevaid elamusi, energiaid ja kummalisi asju. Tutvume kauni Le Morne poolsaarega, jutustan Cascavelle anomaaliast ja sellest, kuidas Eesti naiste (rahva)tants ei jää Mauritiuse omadele põrmugi alla. Millist osa ma ise rahvatantsurühmas etendasin ja mis küll toimub lõunapoolkeral Kuuga?
Le Morne mägi ja imekaunis rand
Le Morne Brabant on väike poolsaar ja mägi Mauritiuse edelaosas. Mäe jalamil asub Le Morne rand. Valge liivaga rand ja selge türkiissinine vesi muutsid selle paiga niigi väga kauniks – ja lisage pildile veel kookospalmid! Le Morne rannas oli veelgi mõnusam ujuda kui Flic en Flacis. Siin asuvat ka üks maailma kuulsamaid lohesurfi alasid.
Märkasin hindu naisi, kes rannaliival saatsid oma palveid universumi poole teele – värviliste lillede ja tillukese lõkkega liiva sees. See tekitas harda ja rahuliku tunde.
Le Morne aga ongi just see kurikuulus mägi, millele põgenesid orjad ja millelt nad alla hüppasid, kui tagaajajad liiga kannul olid. Nii et kas siin luusib tänini ringi õnnetuid hingi?
Eriti kaunites Mauritiuse randades, paarkümmend sammu rannast eemal, asusid ka eriti privaatsed õlgkatustega või modernsed majakesed, mille ees rannatoolidel palmide all turistid oma turskeid kõhtusid soojendasid ja tõmmudel saledatel poistel end teenindada lasid. Peen harjakeste süsteem.
Ja luksus.
Minusugused võisid siiski ka mööda rannaliiva edasi-tagasi lonkida.
Le Morne randa me külastasime omal käel ja kõigepealt üritasime sinna bussiga jõuda. Selgus aga, et lootust kaks korda päevas käivale bussile saada eriti polevat, seega sõitsime siiski taksoga. Tagasisõidul tekkis väike takistus, kuna kohapealses parklas olid taksod kõik juba kellegi poolt ära broneeritud. Leidus aga üks eriti abivalmis tüüp, kes peatas meile otse maanteel takso ja seletas tolle juhile ära, kuhu meid tuleb sõidutada. Nautisime sujuvat sõitu, mõnusat sisekliimat, mugavaid istmeid, viisakust ja kaunist päeva.
Mauritiuse loodust võiks imetlema jäädagi
Jätan siia veel Mauritiuse looduspilte. Et kraapida oma südant igatsusega.
Mangod.
Anomaalia Cascavelle Mallis
Cascavelle Mall on Flic en Flaci lähedal asuv vabaõhu-kaubanduskeskus, kuhu saab mugavalt bussiga kohale sõita. Läksime uurima, kas sealt saab kohaliku muusika plaate ja vaheldusrikkamat toitu kui meie kodupoes.
Minu kindel arvamus on, et Cascavelles on mingi anomaalia. Meil mõlemal Külliga tuli suur väsimus peale juba enne seda, kui üldse ühegi butiigi uksest sisse saime ja midagi kummalist juhtus ka silmanägemisega. Minul läks süda pahaks ja oli tunne, nagu seisaksin kellegi kontide peal. Nagu seisaksin surnuaias. Tundsin, et ma ei saa enam kunagi rõõmus olla.
Koogipaus ei aidanud ka.
Seega läksime bussipeatusesse tagasi ja nagu bussis istet võtsime, taastus nii silmanägemine kui ka huumorimeel.
Teisel korral läksime kontrollima, kas Cascavelle anomaalia on üle läinud. Ei olnud. Juba esimeses butiigis hakkasid äpardused pihta ja nii ei saanudki šoppamine hoogu sisse. Cascavelle Mallis ei kohanud kuigi sõbralikke müüjaid ka, nii et ehk tundis personalgi seda nähtamatut õõva tunnet? Ühes butiigis näiteks manitses turske tumepruuni nahavärviga meesterahvas mind hilburiiuli ees, et näidised ripuvad väljas ja sina ära riiulilt midagi välja kisu. Mis suhtumine see selline on. Hindust müüja oleks pakkinud kõik minu näpitud hilbud kohe kotti kokku koos mõningaste lisa-suveniiridega, naeratanud, küsinud kuskohast ma siia sattusin, öelnud, et see ongi soodushind ja kutsunud tagasi.
Cascavelle juures kasvab praegugi suhkruroog, nii et ma pean tõenäoliseks, et siin sundisid kolonisaatorid – üldse mitte väga ammu – orje maksma oma eluga selle eest, et vabad inimesed teisel pool maakera saaksid suhkruga oma seedimist rikkuda.
Ühesõnaga, Mauritiusel on palju vahvamaid võimalusi ringi vaatamiseks kui Cascavelle Mall.
Kuidas Eesti (rahva)tants on sama hea kui Aafrika oma
Peale seda, kui me Pic Pic avenüüle kolisime, liikusime loomulikult ringi ka teisi tänavaid mööda. Ühel sellisel tänaval (kuhu poleks iialgi sattunud, kui oleksime jäänud elama Villa Le Gerberasse) avastasime väga peene hotelli Seastar, kus toimus Sega show. Seega soovitan reisi ajal majutuda mitmes kohas. Nii avastab ümbruses palju rohkem nurgataguseid.
Sega tantsutrupi koosseisus, hotelli katusebaaris, esinesime meiegi. Tantsutrupp peaks ettevaatlikum olema suvalisi inimesi esinema kutsudes. Mõned tantsuhuvilised võivad saada sellise hoo sisse, et ei pruugi soovidagi lõpetada. Eesti blondiinidele pole ükski tants probleemiks. Tantsutrupp oli ammu juba seda nägu, et tahaks koju ära minna. Mina aga hakkasin juba nägema uut karjääriredelit või vähemalt auhinda, aga ei midagi. Neiud lihtalt lehvitasid ja panid viimaks ajama.
Sega on siis tantsu- ja muusikastiil, mis sai alguse Mauritiuse süngest koloniaalajast. See on sulam Aafrika ja India muusikast, mida on mõjutanud ka Prantsuse ja Briti koloniaalmuusika. Sega räägib lihtsa töörahva rõõmudest ja muredest. Tantsuplatsil kolistasid poisid trumme ja neiud keerlesid ja hööritasid puusi. Hiljem tuli üks jutukas vanaproua meid kiitma ja küsima, kas Sega tants oli meile juba varem tuttav, et nii hästi läks.
Enne seda tantsumaratoni oli hotelli restoranis Salt&Lemon buffet-õhtusöök. Imehea India ja Aafrika toit. Ma satun harva sellisesse restorani, kus mulle toit muljet avaldab. Vürtside maitsed ja lõhnad loovad mulle turvalise kodutunde. Mina olen see, kes sööb ära teie tšillid ja karrid. Soolast-suhkrust-äädikast-maitsetugevdajast ja säilitusainetest üksi ei piisa. Reisil ma käin kindlasti ka toidu pärast.
Kevini kontsert Seastar hotelli restoranis Salt&Lemon
Kui me teine kord Seastar hotelli restorani läksime, et veel elavat muusikat kuulata ja seda lõunamaist toitu süüa, siis meid juba tunti ja arvati, et tuleme ülejärgmisele üritusele ka kindlasti. No kahjuks selle ülejärgmise ürituse ajal olime juba lennuki pardal. Oleks seda pileteid ostes teadnud, oleks mõni päev hilisemale lennule ostnud. Nii et veel üks koht, kuhu tuleb tagasi minna. Pealegi, nagu giid-taksojuht ütles, siis meie järgmise saabumise ajaks on uus tee lennujaamast Flic en Flaci ka valmis ja saab 25 minutiga kohale. Hetkel seda teed veel ehitati.
Kevin tuli meie laua juurde laulma. Ütlesime bändile, et palume ainult Mauritiuse laule. Ainult Mauritiuse.
Foto autor on Külli
Trummaril olid susside küljes kummalised kuljused.
Meritähe hotelli padjad ka viisnurksed.
Foto autor on Külli
Nii siis istud või jalutadki lõunamaisel detsembrikuu õhtul õues, kuulad kuidas mõned linnud teevad kummalist röhkivat ja krigisevat häält, kuidas põõsastest kostub siristamine, vaatad kuidas kõhnad kassid suunduvad tühermaale jahiretkele, tunned et su nahatoon on muutunud täpselt õigeks ja mõtled, et kuidas küll minul on õnnestunud nii üleöö siia sattuda. Üle mõistuse piiride kummaline imelugu.
Mis toimub lõunapoolkeral Kuuga?
Mauritiuse Kuu oli U-kujuline ja seda igal öösel taevas kohal ei olnudki. Igal öösel paistis küll üks Läänetäht ja kui Kuu saabus, siis see asetses iga kord tähe suhtes erinevas kohas. Isegi mõne tunniga vahetas Kuu oma asukohta tähe suhtes. Aafrikas ei olegi kõik asjad äraseletatavad.
Alumine täpike taevas on Kuu ja ülemine on Läänetäht.
Oligi aeg koju minna.
Järgmises loos põhjendan ära, miks mul üldse oli vaja lõunapoolkerale lennata, kuidas Mauritiusele kohale jõuda ja jagan kogunenud tähelepanekuid selle kohta, millised on bossi ja liidri erinevused.
Reisikirja eelmisi osasid saad lugeda siit:
Miks ma Aafrika savannis sebrat sügasin? 1. osa
Pamplemousse botaanikaaed ja bussisõit Mauritiusel. 2. osa
India ookean, Flic en Flac ja Pic Pic. 3 osa
Mauritiuse kontrastiderohke pealinn Port Louis. Odysseo. 4. osa
Mauritiuse sünge orjanduslik ajalugu. 5. osa
Vulkaan, Chamareli 7-värviline maa, Ganga Talao ja rumm. 6. osa