Eelmises loos rääkisin Kemeri rabast, täna tuleb juttu Kemeri rahvuspargis asuvast Sloka järvest, Ragaciema vabaõhumuuseumist, Gausā Jūdze´st ja võib-olla veel millestki.
Ragaciema sedums – vana kaluriküla-vabaõhumuuseum
Kemerist sõitsin edasi mere poole ja avastasin Ragaciema küla rannas vanade võrgukuuride vabaõhumuuseumi. Siin saab vaadata vanu kalapüügivahendeid. Kuurides hoiti vanasti ankruid, võrke, poisid ja kõike muud kalapüügiks vajalikku. Kuurid olid päris kenad ja rannas mõnus jalutada.
Gausā Jūdze
Gausā Jūdze (Slow Mile, Aeglane miil) on väike osa ligi 500 km pikkusest Läti rannajoonest. See on umbes 6 km pikkune maanteelõik Ragaciemsi ja Klapkalnciemsi vahel. Legend räägib, et kunagi ründasid marodöörid siin rändureid, sest tee polnud mitte ainult pikk, vaid ka asustamata. Aeglase miili ääres on mitmed väikesed rajad, mis viivad läbi männimetsa otse mereranda. Rand on liivane ja ilus. Jaluta, palju jaksad.
Ühte taolise raja alguses olevasse parklasse mõtlesin end magama sättida, aga avastasin, et siinkandis on ikka väga rahvarohke ja mürarikas, otsiks mõne privaatsema koha. Nii keerasingi otsa ringi ja hakkasin Kemeri poole tagasi sõitma. Tee äärde jäi Melnezers järv, aga maantee müra oli siiagi kuulda.
Sõitsin edasi metsas asuvat Sloka järve otsima.
Sloka järv on lindude maailm!
Vaikselt järvevees loksuvas vaatetornis istudes on näha suuremaid ja väiksemaid linde. Suurte lindude plaksuvad tiivalöögid veevälja kohal, kluugutamine, hõikumine, prääksumine. Kägu kukkus jälle kõlavalt ja pisilinnud sädistasid lakkamatult. See koht on rändveelindude jaoks puhkeala ja paradiis. Siin on justkui täielikult omaette, rahulik maailm. Sloka tähendavat kurvitsat, kui ma õigesti aru sain.
Need seal on pardid.
Järve mudas solberdas kartmatult üks suur tumeda karvaga loom. Ma ei läinud küsima, mida ta seal peseb, vaid astusin matkarajal edasi. Sloka järve äärest algab 3,1 km pikkune matkarada, mida mööda kõndides võib märgata metsa erinevaid ilmeid.
Sloka järve ääres on ka sulfaatse mineraalvee allikad ja ravimuda ning siin oli Kemeri ajalooline kuurort. Kemeri rahvuspargis olevat üle kolmekümne taolise allika, mis muudab Kemeri unikaalseks kogu maailmas. Väävliallikad haisesid igal juhul vängelt.
Luik magab öösel oma pesas.
Ootasin, kuni järvelt kummipaadiga saabunud kalamees koju läks ja tegin omale ka jälle pesa. Vaatasin aknast tähti (Suur Vanker on ainus tähtkuju, mille ma ära tunnen) ja tundsin end taas päris veidralt. Üksi tundmatus pimedas metsas.
Hommikul võis järve ääres päikesetõusu imetleda.
Vaatasin järvest tõusva päikese ära ja kihutasin uuesti Kemeri rabasse. Teine päev rabas oli päikeselisem ja taevas oli sinisem. Taas lihtsalt üliväga ilus. Istusin jälle lemmikpingil lauka ääres ja sõin hommikust.
Riia turul polegi ammu enam käinud
Seekord mõtlesin, et Riia turule ma kindlasti ei lähe. Parkimine kitsastesse kohtadesse ei ole üldse minu lemmiktegevus. Mu orienteerumine on aga omaette teema, sest kuigi Riiast läbi sõitmine tundus väga lihtne, leidsin ühel hetkel oma ülisuureks üllatuseks end lihtsalt Riia Keskturu eest, kus oli juhuslikult üks täiesti vaba parkimiskoht. Miks mulle Centrāltirgus meeldib, kirjutasin juba kunagi varem SIIN.
Sina oled siis sealt Eestist. Nojah, meemüüja mäletas mind ikka. Ja andis suurema kilekoti, kuhu saaksin leiba ja juustu panna. Sest nagunii ma neid ostan.
Looduses leiab hingerahu ja kooskõla iseendas uuesti üles
Lätis oli samuti näha Metsa matuseid ja räsitud kände, aga sellist laastamistööd, nagu Eestis, justkui ei paistnud. Ei oska kommenteerida, kas seetõttu, et tegemist oli rahvuspargiga. Metsa oli imetlemiseks alles ja linnud-loomad tundsid sellest koos minuga rõõmu.
Fotograafia huvilised ja matkasellid, Kemeri rahvuspark pakub teile avastamisrõõmu küllaga! Hea meelega tuleksin siia suvel tagasi, sest mitmed ilusad kohad jäid vaatamata.
Mõned ööd-päevad looduses matkamist ja magamist ning võidki leida hingerahu ja kooskõla iseendas uuesti üles.
Reisikirja eelmise osa leiad siit: Suure Kemeri raba rada, Lätimaa