Istanbuli lennujaam ning bossi ja liidri erinevused. 8. osa

Turkish Airlines laia kerega lennukis oli sama vähe ruumi nagu vanas orjalaevas. 10 tunniga kippusid jalad täisnurga all ära hanguma. Kitsa kerega lennukis, mis Tallinnast Istanbuli viis, oli jalgadel ruumi hoopis rohkem. Ma olin Küllile reklaaminud, et pikal lennul pole häda midagi, siruta end välja, tõmba pleed peale ja tuku mõnusasti. Päris nii aga ei olnud.

Tänases loos püüan lahti seletada, miks mul oli vaja lõunapoolkerale lennata, kuidas ma Mauritiusele kohale jõudsin ja jagan ka oma tähelepanekuid selle kohta, millised on bossi ja liidri erinevused.

Ryanair või Turkish – mis vahet?

Kui Külliga viimati Ryanairiga Gran Canarialt saabusime, siis viskasin õhku mõtte, et järgmine kord võiks lennata pärislennukiga. Võiks ju? Kõigest pool aastat hiljem oligi pikem reis ees, aga nääh, ikka nagu Ryanair. Mingit vahet. Ehk järgmine kord õnnestub mõnd muud firmat katsetada?

Mauritiusele lennates ma natuke pabistasin, et kas Istanbuli lennujaamas jõuab 3 tunniga ümber istuda. Tallinna lend sealjuures hilines ka tunni. Jätkulend oli samuti 3 tundi edasi lükatud, nii et jäi aega lennujaamas igavusest ümber kukkuda ja kenasti järgmisele lennule jõuda. 3 tunniga aga jõuab ümber istuda küll, kuigi lennujaam on väga suur ja vantsida annab kõvasti.

Kõik need lennud on peatselt minemas.

Tagasi lennates jäi lendude vahele tunde palju rohkem ja see oli juba suurem vaevlemine ja inimeste vahtimine. Külli jõudis juturaamatu peaaegu läbi lugeda. Väga palju ei tasu lendude vahele aega jätta, kui sa just linna avastama ei kavatse minna. Mina ei kavatsenud.

Mauritiusele lendab ka Pariisist Air Mauritius. Kuidas Pariisi saada, seda aga oleks pidanud veel leiutama. Hinnas oleks teinud sama välja, nii et ma valisin lihtsama teekonna. Kindlasti saab ka muude lennufirmadega marsruudi kokku klapitada.

Mida teha Istanbuli lennujaamas?

Istanbuli lennujaamas oli muidugi väga hea kohalik toit. Kallis küll, aga hea. Eriti see ülimagus kompotipirn. Kes mulle sellist kodus valmistaks? Maksta sai ka eurodes ja dollarites. Euromünte söögikohas vahetusrahaks ei olnud, türgi liirid paistsid samasugused, nii siis anti neid tagasi. Kui tahtsid järgmises kohas nende liiride eest ostma minna, siis ehhee, neid oli liiga vähe. Vaat sulle Istanbuli.

Türgi kindlasti ei ole minu maa. Mitte mingit tõmmet selle maa ega ka nende värviliste asjade suunas, mille vastu mul tavaliselt tõmme peaks ikka olema. Üldse ei tekkinud sellist tunnet, et nüüd tee selge ja järgmine kord sõidan otse Istanbuli. Pigem mitte.

Türgi bazaar lennujaama teisel korrusel oli muidugi kallihinnaline ja värvikirev. Brändihilbud, halvaa, lukum, kirevad kausikesed ja palju muud.

Miks mul Istanbuli vaja minna oli?

Võtan siin aega, et teile ära seletada, miks mul Istanbuli üldse vaja minna oli.

Esiteks öeldi kohast, kuhu ma olin investeerinud suure hulga oma eluenergiat niisamuti nagu eluaega, et rott, lahku kiiresti (kohe homme) uppuvalt laevalt. Minu investeeringuid enam ei vajatud ja laevukesel oli võetud vastu otsus põhja poole vajuma hakata. Mis sa mõttetu laevarotina ikka vastu punnid, ja kuna mina ei tahtnud põhja minna, siis tuligi mul taas lõunasse lennata. Nagu nahkhiir. Nii et see plaan tekkis otseses mõttes üleöö.

Kuna mul käesolev aasta on olnud sisustatud keskmisest käredamate väljakutsetega nagunii, siis tundus enese taas Hispaaniaga lohutamine natuke lahjaks jäävat. Ja kui Külli ütles, et Mauritius asub India ookeanis, mis sa sellest arvad, siis ma kuulsin kõigest sõna India ja ostsin kohe lennupiletid ära. Hiljem selgus, et kuigi ma Indiasse ei jõudnud, siis India ookean on mu lemmikookean ja Mauritius oli just õige paik, kuhu oma hingehaavade ja ihuhädadega tervenema minna. Saarel ei valutanud mitte ükski koht ei hinges ega keres ja hingekülm Eestimaa ei tulnud üldse mõttessegi.

Vaatamata kõigile neile keskmisest karmimatele sündmustele, mis aasta jooksul ridamisi juhtusid, tekkis mul ootamatult tõeline kvaliteetaeg, mida veeta just nii, nagu mu oma hing ammu juba igatses.

Siinkohal on vaba ruumi ka ära märkida, et sellel aastal jõudsin väga palju mõtiskleda selliste teemade üle nagu ootamatu surm, elukulg, erinevate sündmuste põhjused, mis on bossi ja liidri erinevus, ja et haiged kahejalgsed tunnevad end ilmselt tähtsamatena, kui arvavad, et saavad teistele meelega haiget teha. Muidugi viib universumi tasakaalustav vägi kõik taas tasakaalu ja viimasel ajal järjest kiiremini. Selle tõttu mul ongi nii erakordselt vahva reis seljataga.

Nii et mul on väga hea meel, et eelnimetatud uppuvast laevast tekkinud keeris ei jõudnud mind endaga kaasa vedada ja et mul oli viimaks aega avastada, et tegelikult on teisedki nii-öelda mõttetud laevarotid ehk kontorirotid palju suurepärasemad sõbrad kui ma varem olin märganud.

Mis on bossi ja liidri erinevus?

Küsimus, et mis on bossi ja liidri erinevus, väärib siin ka paar rida, kuna mul eraldi postitust polnud kavas selle kohta teha, aga ometi oli see mõtisklus käesoleva reisi jooksul huvitav. Võimalik, ja järgnevatel aastatel järjest enam oluline, on valida kahe erinevas suunas kulgeva maailma vahel. Ja see ei puuduta ainult teada-tuntud kella 8-st 5-ni olukorda vaid laieneb suhetele üldiselt.

On siis maailm, kus keegi suur boss ainult käsutab ja kontrollib töötajaid-alluvaid-ümbritsevaid kõiketeadja suhtumisega. Ja on ka maailm, kus juht ehk liider on selleks, et kaastöötajaid-kaasloojaid inspireerida, motiveerida ja aidata realiseerida nende potentsiaali. Liider on avatud meelega ja valmis võtma vastu ning pakkuma parimaid lahendusi. Liider on osa meeskonnast. Õige liider ei õhuta kunagi vaenu kellegi vahel, selleks et ise nende üle rohkem kontrolli saavutada. Bossi alluvuses tunned ebameeldivust, kuna teda ei saa uskuda ega usaldada. Liidriga koostööd tehes tunned aga uhkust ja rõõmu, sest ta seab prioriteediks kogu meeskonna-sõpruskonna edu ja ka iga inimese arengu eraldi. Mul oli õnn viimastel aastatel koostööd teha ja vahvalt aega veeta mitme suurepärase liidriga.

Tänasel päeval toimuvad taipamised järjest kiiremini ja keegi pole enam ahelatega töölaua külge teibitud. Le Morne mäelt ei pea enam alla hüppama. Täiesti tavaline inimene võib varbad Le Morne valge rannaliiva sisse kaevata või India ookeani türkiissinisesse vette kasta.

Käige oma unistustega loominguliselt ümber!

Minu armsad lugejad ja sõbrad, ärge kartke panna oma unistusi luulevormi, sest nii need võivadki täituda! Mis oleks veel rohkem maailma ots kui üks tilluke saar keset ookeani, Aafrika lõunatipu lähedal? Mis oleks veel parem kink, kui lennupilet sellele saarele? Lennupiletid kinkiski mulle väga armas inimene, kompensatsiooniks abi eest ühe keerukamat sorti projekti elluviimisel.

Parim kink, mida teha mul võiksid –

lennupilet maailma otsa.

Kas kaasa ehk tullagi võiksid,

et vaadata elule otsa?

Mauritiuse reisi kokkuvõte

Mälestused, mis ma Mauritiuselt kaasa tõin ongi inspiratsioon, põnevus, sõbralikkus, ahhaa-elamused, üllatumised, savannis kappavad sebrad, eksootilised taimed ja küpsed puuviljad, palmid (mu lemmikpuud), mäed ja türkiissinine ookean (mu lemmikookean), kummalised kalad ja valged korallid, särav päike, soojus, väga eriilmelised inimesed, erinevad kombed ja kultuurid üksteise kõrval, suured putukad ja sõbralikud koerad. Mälestusi, mida meenutada, on tegelikult veel ja veel. Oli vahva villaste sokkide vaba aeg. Puhkus ei peagi olema ettearvatav, väga lihtne ja igapäevane. Virtuaalne kallistus teile, armsad, et tegite mõttes minuga koos selle teekonna läbi!