India ookeani vesi maitseb ja tundub kehale teistsugune kui Atlandi või nende merede oma, kuhu mul on õnnestunud end sisse kasta. India ookeani türkiissinine vesi, vähemalt Mauritiuse saare ümber, tundub kergem ja mõnusam ja veest ei taha kohe üldse välja tulla.
Ehk annab Mauritiuse saart ümbritsev korallriff vee mineraalsele kokteilile omalaadse maitse.
Mis ja milline on Flic en Flac?
Booking com-st öömaju broneerides ei saa kunagi kindel olla, kas minu nägemus ühtib öömaja pidaja nägemusega. Ega see tavaliselt ei ühtigi ja enamasti on mingi üllatusmoment ikka juures. Selle tõttu broneerisin ka seekord kaks öömaja, et loodetavasti ühega ikka veab. Ühega tõesti vedaski.
India ookeani liivarand oli Flic en Flacis asuvast öömajast umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Flic en Flac on küll turistipiirkond, aga lootsin, et seetõttu pääseb siit ka ilma autota kergesti saart avastama. Turistipiirkonnal pole häda midagi, kui seal on ainult umbes kaks suuremat tänavat ja üks pood.
Flic en Flac on Mauritiuse lääneosas, Rivière Noire’i (Musta jõe) rajoonis asuv väikelinn (pigem küla). Legendi järgi pärineb nimi vana-hollandi fraasist Fried Landt Flaak, mis tähendavat vaba, tasast maad. Siin asub üks saare pikimaid valge liivaga randu. Ookeani vesi olevat alati lainetevaba, tänu saart ümbritsevale korallrifile. Riff hoiab ujujatest eemal ka suuremad ja kurjemad mereelukad.
Peale kohaliku poe, Jumbo Express Pasadena, oli dodo kujudega ringtee juures ka puu- ja juurviljaturg, Chez Mi Bazaar. Väga rikkalik ja värske valik ning lahti vaata et pea ööpäevaringselt.
Mangosid kasvas saarel mitut sorti ja need olid ka valmis, bataadid olid väga head, väikesed maitsvad banaanid ja hapukad litšid, avokaadod, papaiad, arbuusid ja palju rohelist kraami.
Novembris algab Mauritiusel suvi
Taksojuhi reaktsioon faktile, et me tuleme Eestist, oli: tõite sealt Eestist vihma kaasa. Saabumise päev oligi vihmane ja eelneval päeval olevat üritanud tuure üles võtta ka mingit sorti tsüklon, aga Flic en Flaci kohale see polevat jõudnud. Enamasti saabuvatki tsüklonid ida poolt, ookeanilt. Flic en Flac asub läänes, mägede varjus. Veel edasi läänepoole jääb Madagaskar ja sellest edasi Aafrika.
Novembris algab Mauritiusel suvi, mis on mõne kraadi võrra soojem kui sealne niiöelda talv, aga ka vihmasem ja tsüklonirikkam. Tegelikult on saarel aastaringselt soe ja mõnus kliima. Meie viibimise ajal, novembris-detsembris, oli umbes 27–36 soojakraadi ja mõne korra sadas troopilist vihma. Troopiline vihm algab järsult, sajab tihedalt nagu sein, ja lõppeb samuti järsult. Seejärel paistab jälle päike ja kõik kuivab ära.
Talvel olid plumeeriad õitsema läinud.
Villa India ookeani lähedal
Taksoga sõitsime siis lennujaamast oma esimesse ööbimiskohta, Villasse ehk apartementi. Meie Villas oli kolm korrust ja siia oleks mahtunud 6 inimest. Nii et meil oli Külliga kummalgi oma korrus eraldi vannitoaga pluss alumisel korrusel köök ja elutuba.
Peaaegu kõigil majadel olid trellid, kõrged aiad ja lukustatud aiaväravad, peenematel hotellidel ka aiale tõmmatud okastraat. Kuritegevust ei paistnud küll silma, inimesed olid rahulikud ja viisakad, nii et täpselt ei saanudki aru, mille jaoks need turvakaalutlused. Oli ka kohalik politsei või korravalve, kes pidavat valvama, et turistid tõmbaksid trellid ette ja kord oleks majas.
Ma väga nautisin seda oma kolmanda korruse katusekambrit. Need kõige ülemised aknad on minu toa omad. Trepist ronimine oli nagu väike matk.
Siin ma pildistan sõbralikku naabrikoera liivahunnikus. Ütlesime talle küll, et ärgu öösel haukugu, mõnel korral ta kuulas, aga mõnel korral ilmselt unustas.
Foto autor on Külli
Vabapidamisel koeri kohtasime omajagu. Enamusel neist oli palav.
Öösel lendasid suured mustad nahkhiired, aga nemad olid pildile jäämiseks liiga vilkad.
Majad ja mäed.
Hommikul duširuumi seina küljes rippuv pruun geko kadus õhtuks kuhugi.
Hommikukohvi jõime õues, vaatega mangopuule ja palmipuudele. Aednik pühkis igal hommikul kõik vahepeal maha langenud lehed ja prahi kokku ja kui juhtus meid nägema, tervitas alati.
Meie Villa omanikud olid hindud, aias oli ka väike hindu altar. Eestlased ööbivat neil esimest korda, nii et aitäh, et täiendate külaliste kollektsiooni. Üks perepoegadest olevat Prantsusmaal, teine Šveitsis, nii et nad olid kursis külmade ilmaoludega, mille eest me ära põgenesime.
Pererahvas andis koguni nimekaardi ja palus meie sõpradelgi nende pool majutuda, nii et ma hea meelega jagan infot: Villa Le Gerbera, 90 Avenue des Colombes, Flic-en-Flac, Mauritius. Kui lähete, viige neile tervisi. Väga armsad inimesed.
Väga paljud noored lähevad Mauritiuselt minema ja Prantsusmaale on neil kõige parem minna. Kui hea on siis saarel suvitamas käia! Ka Mauritiusel pidavat saama väga hea hariduse ja Aafrikast ning lähedal asuvatelt maadelt tuldavat siia õppima.
Väga populaarne atraktsisoon, mida Mauritiusel ette võtta, on abiellumine. Nägime ise ka üht abieluettepaneku tegemist restoranis. Võid pulmadeks tellida näiteks sellise auto ja rentida villa.
India ookeni liivarand
Õhtuti käisime imetlemas päikeseloojangut India ookeani. Päike kukkus ookeani umbes viie minutiga ja seejärel saabuski pimedus. Kuna algas suvi, siis märkasime, et päevad muutusidki järjest pikemateks, nagu lubatud.
Pühapäeviti kogunesid randa sõpruskonnad, lauldi, tantsiti ja söödi-joodi. Igal rahvusrühmal oli oma muusika (kõlaritest), mõnedel ka elav muusika. Mõned kuulasid Aafrika tümpsumuusikat. Kõik mahtusid ära sellele pikale rannajoonele ja ruumi jäi ülegi.
Kui rannas kõht tühjaks läheb, tulevad appi kiirtoidu putkad.
Janno jaoks tehtud foto ookeani rannas töötavast kopast.
Rannale uhutud korallitükid.
Laavakivi tükid.
Flic en Flacis on ka suuri uhkeid hotelle. Ühed säärased asusid kohe tühermaa ehk džungli serval. Oli ka palju tühje krunte ja elaniketa maju.
Avenue Pic Pic koos Wolmariga
Reisi planeerides ma arvasin, et osa ajast võiks elada saare mõnes teises osas. Siis aga selgus, et saar on nii väike, et Flic en Flac on küllalt hea stardiplatvorm. Eelmine öömaja aga polnud nii kauaks vaba ja kuna see oli nii suur, siis see ei olnud ka kõige odavam. Nii me kolisime ühel päeval lihtsalt mõne tänava võrra edasi, avenüüle nimega Pic Pic. Google ei teadnud, kus see asub. Sel ajal, kui me oma kodinatega mööda tänavaid vantsisime, ei tundnud ükski taksojuht huvi, et kas meiega on ikka kõik korras. Siin on inimesed isegi liiga vähe pealetükkivad. Pealegi, pühapäev on puhkepäev ja kui tahad taksoga sõita, helista ise või mine taksopeatusesse.
Seekord kolisime kohaliku kunstniku, Anne, kõrvalmajja. Anne paistis sõbralik inimene ja tal olid õhtuti tavaliselt pere või sõbrad külas.
Kui eelmises majutuses olid hindudest omanikud, kes käisid iga päev küsimas, kuidas meil läheb, siis selle majutuse omanikku ma isegi ei näinud. Õnneks sain meilitsi enamus asju teada ja mitmed asjad leiutasime ise. Näiteks selle, et kuidas dušš ja boiler töötavad, et tikud ja adapteri saab Jumbo poest, et hiidsipelgad on sõbralikud, ja hiidämblikud vist ka (küsimärk). Peitsime nende eest toidu külmkappi ja seljakoti kappi, lootuses, et nad ei oska sealt otsida. Ämblikule panin nimeks Wolmar, tema oli nii väle, et pildile ei jäänud, aga igal võimalusel vahtis mind diivanilt. Lootsin väga, et tal ei tule rännukihk peale Eestimaa suunal. Troopiliste ämblike googeldamine andis teavet, et ehk ta tuli sipelgaid ja sääski sööma. Hammustusest väga hullu ei tohiks olla.
Sääskede vastu pidi aitama sidruneukalüpti õli. Piserdadin üle oma voodilina ja köögiukse kardina. Sääski lendas sisse terve parv ja Wolmarit edaspidi näljahäda ei tohiks kimbutada.
Hiidprussaka jätsime lahkudes lihtsalt kausi alla. Las koristaja kantseldab teda.
Veelgi rohkem Aafrikat India ookeani ääres
Selles majutuses oli veidi trelle ja lukke puudu. Kuna ma nendega olin juba nii ära harjunud, siis püüdsin ise käepäraste vahenditega asja parandada. Maru hea, kui seljakoti küljes ripuvad karabiinid, millega saab imiteerida ukselukku.
Mulle tundus, et seekord ei tasunud booking com-i madalate hindade otsing end väga ära ja mõtlesin juba, kas minu reisikorraldaja karjääriredel on ehk hakanud logisema. Aga Külli ütles, et kui eelmises majutuses oli kõik vajalik olemas, siis siin on mugavusi vähem aga kujunduselemente rohkem. Võib-olla siin oli kunstnikust naabri Anne käsi mängus. Kindlasti oli selles majas hoopis rohkem Aafrikat ja kunstnikul oli seal ilmselt põnevam.
Inimesed ümberringi sealgi sõbralikud. Tänaval öeldi bonjour, lehvitati ja naeratati. Täpselt see õige kodune tunne.
Pealegi, kui elada väga mugavalt, siis jäävad saamata kõik need emotsioonid ja ahhaa-elemendid ja leiutamine.
India ookeani liivarand ei olnud ka sellest öömajast kaugel ja India ookean on hetkel kindlasti mu lemmikookean.
Järgmises loos avastame Mauritiuse saart edasi.
Reisikirja eelmisi osasid saad lugeda siit: