Täna hommikul mõtlesin, et kuna nüüd Valgesooga on säärane kurb lugu juhtunud, siis peakski suunda muutma ja minema kusagile, kus ma veel käinud ei ole. Ja nagu praegusel muutuval ajal on, et soovid kipuvad üha kiiremini täide minema, siis vaat mis – varsti seisingi värava ees, mille tagant saab alguse Põrgurada. Siiakanti ei olnud ma tõesti varem sattunud. Nii et mõelge hoolega, enne kui midagi soovima hakkate!
Põrgurada asub Põlvamal, Voorepalus
Kohale jõudmiseks leia üles Postitee ja sõida seni, kuni teeviit teelt ära keerama juhatab. Jõuad Voorepalu lõkkekohani, pargid ära, ronid natuke, ületad maantee ja jõuadki sümboolse väravani. Kas tahad ikka edasi minna?
Rajal näed mõndagi ajaloolist ja päevakajalist: näiteks, et pommikillu tabamusega mänd on pommiaugu juures siiani alles ja tänase päeva sündmuste taustal jälle aktuaalne. Selle männi tunned kohe ära, vähemalt talvel. See mänd olevat üle elanud Voorepalu lahingu.
Mis meid ees ootab?
Põrgu põrand on matkaraja madalaim punkt
Sinna jõudmine aga polnudki harjumuspärane mugav jalutuskäik, vaid nöörist kinni hoides peaaegu-juba-nagu-päris-mägilaskumise-moodi-tegevus. Miskipärast mul sellest pilte pole. Ei tulnud nagu pähegi nööri otsas rippudes endast selfisid teha.
Põrgupõhi olla säärane koht, kus saba ja sarvedega tegelased väidetavalt praegugi elavat. Nimegi olevat siinne kant saanud Vanatühja tempude järgi, kes kandnud kokku hulga mägesid ja arvanud siis, et inimesed neil turnides mõndagi krõbedat va sarvikute aadressil kuuldavale lasevad.
Põrgu lagi jõudis üsna ruttu kätte
Voorepalu Põrgurada on ainult pool kilomeetrit pikk, eksida siin eriti kusagile ei anna. Põrgu lagi on matkaraja kõrgeim punkt ja siia jõudmiseks tuli jälle natuke turnida. Umbes nii.
Muidugi oleks võinud raja kõrvalt otse mäkke silgata, aga kes siis kaaslasi naerutaks, eks. Nööride kohta pean aga mainima, et teibiga ei tohiks looduses nööri otsi kokku kinnitada, sest see pidavat nööri ära mädandama. Spetsialist ütles. Selle asemel tuleks kasutada hoopis õigeimaid sõlmi. Lihtsalt, et te teaks ettevaatlikud olla.
Kes lumel ei viitsi pikutada, võib istuda.
Siinkohal jätsime raja ja tsirkusetrikid sinnapaika ja sumpasime lumes edasi järgmisele (Eesti mõistes) mäele. Ja nagu ei tasu uskuda igasuguseid uudiseid, ei tasu ka selle põrgu-jutu peale ehmuda. Väga hea tunne oli siin päikeselist ilma nautida. Rahu ja helgus. Nagu polekski Eestimaa mägede- ja metsavabal pinnal.
Nende kohta öeldi, et põdra jäljed:
Mingi hiigelsuure põrgujänese jäljed:
Vabadussilla org ja Röövlimägi
Vanasti (mis vanasti, kõigest 18.sajandi lõpul) siitkandist läbi viinud teel armastanud teeröövlid hobuvankreid rüüstata, mille tõttu siinseid mäekünkaid hakatud Röövlimägedeks nimetama. Orus asunud sild ja kui reisijatel oli õnnestunud terve nahaga siiani jõuda, olid nad pääsenud, vabad. Selle tõttu saanud sild Vabadussilla nime.
“Ja mida me nüüd näeme – pole silda, pole ka vabadust,” kuulen läheduses lausutavat. “Sellise positiivse noodiga tahakski tänase päeva lõpetada.”
Voorepalu lõkkekoha juurde tagasi jõudes avastasime põleva lõkke, justkui meie jaoks, süngete mõtete leekidesse viskamiseks valmis säetud.
Järgnevat pilti ei saa panemata jätta, puhas klassika. Ülihea isetehtud leib (ja ärge nüüd arvake, et mina tegin). Loodan, et teil kõigil on nii vahva, kui vähegi võimalik on! Iga päev on hinnaline kingitus ja neid ei pruugi olla lõputult.
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte