Kui ma eelmisel korral kolasin mööda Alatskivi lossi omapead ringi, siis seekord sain juba giidi juhtimisel pimedates koridorides hiilida, kohalikust ajaloost kuulda ja kummitustega kohtuda. Muuhulgas selgus, et Alatskivi lossi juurde kuuluvad ka restorani maitsenaudingud. Ja ma ei saa seda nüüd ometi ainult enda teada jätta!
Ma ei tea, kas teil on ka mõnikord nii, et sündmused toimuvad kahekaupa, s.t. kui oled mingit elamust juba korra kogenud, siis üsna pea elad midagi taolist uuesti läbi. Minuga juhtub seda nii sageli, et ma olen mõtlema hakanud, kas tõesti ei ole universumil nii palju sündmusi varuks, et iga kord uusi laiali jagada.
Nii et ammu see oli, kui eelmine kord Alatskivile sattusin ja palun väga, täiesti ootamatult jälle sama lugu.
Küünlavalgel kitsastes lossikoridorides
Küünlavalgel lossikoridorides hulkumine on just midagi sellist, mida ma alati teha olen tahtnud. Vaat sellist elamust võiks küll veel korra läbi elada. Lihtsalt need ehmatused olid kõik nii ägedad. Ja ma ei räägi välja, muidu jääb teil endal üllatusmoment saamata kui sinna satute.
Mõisaproua seltsidaam on end keldrisse istuma unustanud:
Sel korral tutvusin tänu lossi praegusele perenaisele ajalooga rohkem ja sain teada, et:
Valgete tornikestega lossi hakkas 1880. aastal ehitama Arved Georg von Nolcken, koduks endale ja oma armsale Josephine Carolinele. Mulle tundub, et vähemalt mõned inimesed siinkandis tundsid elamise kunsti ja oskasid elu nautida.
Alatskivi loss on ehitatud Šotimaal asuva, ja näha on, et Arvedile hea mulje jätnud, Balmorali kuningliku residentsi eeskujul ning valmis see kõigest viie aastaga. Ma arvan, et Josephine võis lumivalge ja tornide ning tornikestega kaunistatud muinasjutulossiga igati rahule jääda. Tundub, et perekond Nolckenid tõesti armastasid kunsti, ilu ja hubasust.
Josephine ise:
Lossi sisustuses, näiteks seinatekstiilidel, kordus nelgimotiiv ja nelgid on ka selle perekonna vapililled.
Uues kodus sündis perre ka neli last
Kahjuks suri esimene laps juba varakult ja ka teisest jäid vanemad õnnetul kombel ilma. Kired varanduse pärimise ümber ja õnnetus Saksamaal sugulaste poolt korraldatud jahilkäigu ajal – kes seda enam täpselt teab, mis Ghert Ludwigiga tegelikult juhtus, eks. Tütar Eleonorest sai von Ungern-Sternberg ja tema seevastu elas kõrge eani. Heinrich Reinholdist sai siis pärast vana paruni surma mõisa ja lossi pärija.
Mida ma ei teadnud, oli see, et praegune Tartu Ülikooli kohviku maja oli samuti perekond Nolckenite kodu ja võis tol ajal samuti palee mõõdu välja anda.
Siin on kerge ajas rännata
Minul oli lossis kodune tunne, just nagu võiksidki mõisaproua ja –härra kohe-kohe oma tubadest (milline luksus, et asusid hoone eraldi tiibades) välja astuda – lihtsalt selleks, et külalistele midagi sõbralikku öelda. Meeldisid hubased ruumid ja hämmastasid laste ja lapsehoidja toad. Selleks, et hoidja laste nuttu kohe kuuleks, oli nende tubade paigutus tõeliselt omapäraselt läbi mõeldud. Mine vaata oma silmaga, ehk saad ideid!
Lossi tumedad laed ja kaunid kroonlühtrid:
Sõbralikud ja eluterved kummitused
Ma ei saa vist kunagi teada, kas restorani viiva ukse lükkas lahti märkamatu kahemeetrine mees või mõni teine nähtamatu tüüp. Või siis keegi personalist. Ükski nähtamatu tegelane mulle seda igal juhul üles ei tunnistanud. Küll aga ütles keegi mulle hiljem midagi muud. Mida? Hahaa, kui ma seda praegu avaldaksin, kuidas see siis saladus oleks?
Lossi perenaine rääkis aga, et nähtamatud tüübid armastavad mõnikord pidutseda ja ka muul viisil oma suhtumist välja näidata. Neil on igal juhul õigus lossi puudutavates küsimustes arvamust avaldada. Ja kui sul juhtuvad mõlemad käed kinni olema, siis lihtsalt palu, et keegi avaks ukse. Nii lihtne ongi.
Alatskivi lossi külalistel igav ei ole
Mul on tunne, et loss ja selle elanikud suhtlevad külastajatega hoopis sügavamal tasandil kui tavaliselt harjutud ja mulle isiklikult tundub, et see suhtlus võib midagi ka muuta. Ei saa salata, et peale suvist Alatskivil käiku on mõned elumuutused ikka töösse läinud.
Samuti on mul nüüd jälle uus unistus: ööbida tornitoas ja kuulatada, mida nähtamatul maailmal veel öelda on. Ma ei tea, kuna see unistus töösse läheb, aga kui keegi tahab mulle midagi kinkida, siis reisipiletid on alati esimene valik ja see tornituba on nüüd siis teisel kohal.
Vaade lossi aknast:
Alatskivi lossi restoran
Ma alguses vaatasin, et fotosid selle loo juurde eriti ei tulegi, sest kohapeal oli kõik liiga põnev ja maitsev. Mõned pildid siiski olen jõudnud teha. Küllap oli perekond Nolckenitel sama hea kokk nagu praeguses restoranis, sest nemadki armastasid häid maitseid ja arvatavasti ka vestlusi söögilaua taga. Ma koliks siia kohe sisse.
Sibulateel tasub külastada ka Alatskivi Mõisa Talli Pubi
Hurraa, et saan mainida veel üht Eestimaa mõnusat söögikohta. Järjekordne maitsev nauding ja kõhu saab tõesti täis, ilma naljata! Kaunilt serveerimine ei jäänud ka märkamata. Mis ma ennist ütlesin sündmuste korduste kohta: kui juba ühe söögikorraga veab, läheb teisega ka hästi.
Sibulatee võrgustik koosneb mitmetest vahvatest sihtpunktidest, mida tasub kindlasti kaema minna!
Mida ma peale maitseelamuste ja kummalise suriseva energialaengu Alatskivi lossist veel kaasa sain? Mida mulle siis lõpuks öeldigi?
“Elu peab olema elamist väärt. Kuidas sinuga on?” – Parun von Nolcken (ma lihtsalt oletan siin, hahaa).