Milline on Lissabon kevadel, kas sajab vihma või paistab päike ja mida selles linnas vaadata võiks? Kuidas kujundasid linna elu ja arhitektuuri maurid ning millise jõe suudmes linn asub? Sellest hakkangi teile kohe pajatama.
Pole midagi parata, et pealinnad kipuvad ikka suured kolelinnad olema. Lissabon oli küll õnneks vähem kolelinn kui mõned teised, kuigi lagunemist oli kahjuks näha ka väga palju. Oli siiski ka ilu, headust ja väga vana aja hõngu.
Aeg ja tema lugu
Kaua aega enne seda, kui Lissabon muutus üheks Euroopa pealinnadest, oli see mauride sadamalinn, nimega Al-Ushbuna (või Al-Uxbuna). Selles linnas õitses kaubandus, teadus ja kunst. Mauride arhitektuuris väärtustati sümmeetriat, geomeetriat ja valgust. Need põhimõtted on hiljem väljendunud ka Portugali azulejodel. Niisutussüsteemid ja kaitsemüürid on samuti mauride ajast.
Sel vanal ajal ulatus üle Pürenee poolsaare moslemite poolt valitsetud piirkond al-Andalus. Pööre tekkis aastal 1147, kui Portugali kristlik kuningas Alfonso I Lissaboni mauride käest tagasi vallutas ja lõpetas moslemite 400 aastat kestnud valitsusaja. Paljud maurid jäänud Portugali edasi käsitöölisteks ja põllumeesteks. Portugali kultuuris ja keeles olevat siiani tunda araabia mõju. Portugali tagasivallutamise aeg olnud üks väga verine periood. Tänapäevani on aga selle vana maailma hingust alles Lissaboni Alfamas, São Jorge kindluses (Castelo de São Jorge) ja mõnel pool mujal.
Alfama linnaosa kitsad tänavad
Alfama on Lissaboni vanim ja ajalooliseim linnaosa. Seda iseloomustavad kitsad, labürindi taolised, kivised tänavad, huvitavad nurgatagused, nostalgilised söögikohad ja Fado muusika. Alfama asub São Jorge kindluse ja Tejo jõe (ka Taguse jõeks nimetatud) vahelisel mägisel alal. Seal loovad ajaloolist atmosfääri muu hulgas Sé katedraal, traditsioonilised tavernad ja akendest välja pesunööridele, jalutajate peade kohale, kuivama riputatud pesu. Sé katedraal taaskasutavat suurt osa müüritisest, mis kuulus kunagi samal kohal asunud mošeele.
Maurid on projekteerinud Alfama tänavad nii, et need pakuksid varju ja kaitseksid sissetungijate eest. Ka mäetipul asuv São Jorge kindlus oli mauride poolt massiivsete müüridega kindlustatud.
Kindluse müürilt avanes vaade punastele vihmamärgadele majakatustele ja Tejo jõele.
Mauride ajastu ilu mäletavad veel Lissaboni tänavate kiviplaadid ja võredega rõdud. Aedu olevat maurid näinud paradiisi peegeldustena ja neis kasvasid apelsinipuud. Sukeldudes sellisesse aja voolu ja mauride pärandisse, hakkad linna tunnetama vanemana, sügavamana ja mitmekihilisemana. Al-Ushbuna hingus hõljub tänapäevani linnakividel, et kohtuda Atlandi ookeaniga.
Alfama on tuntud ka Fado muusika poolest
Fado etendused olid minu jaoks kõige hingeliigutavamad kogemused, mida Lissabon pakkus. Fado muusika oli emotsionaalne ja traditsiooniline ning seda sai nautida väikestes saalides ja keldriruumides. Fado etenduse piletiga kaasnes ka klaasike portveini ja Fado ajaloo tutvustus. Mul oli väga hea meel, et Külli minuga taas reisile kaasa tuli, sest kevadvihma välja kannatada, etendusi vaadata ja portveini juua oli kahekesi palju lõbusam.
Lissabonis on veel palju erinevaid linnaosi (bairro’sid), igaühel oma iseloom
Võrreldes Alfamaga pakub Lissaboni linnaosa Bairro Alto klassikalisemat arhitektuuri ja baaride ning ööelu saginat. Chiado näib olevat elegantsem, modernsem, suurte platside ja ajalooliste kohvikutega. Chiado tänavad on laiemad kui Alfama omad. Lissaboni südalinn Baixa on ehitatud uuesti peale 1755. aasta maavärinat. Erinevalt Alfamast on selle tänavad sirged. Baixa ja Alfama vahel asub Mouraria, üks vanimaid ja tugeva mauride ajalooga linnaosi, mis tänapäeval on väga mitmekultuuriline.
Belém asub Tejo jõe kaldal
Belém on Lissaboni ajaloline piirkond, mis asub asub Tejo jõe ääres. Sellest piirkonnast leiab Belémi torni (Torre de Belém), Jerónimose kloostri (Mosteiro dos Jerónimos), mitmed söögikohad, laia promenaadi, jõevaate ja avaruse.
Jerónimose klooster oli muinasjutuliste tornikestega kaunistatud, aga osa kloostrist, nagu paljud muud ehitised Lissabonis, varjatud tellingute taha. Kui linnas tekkis küsimus, kuhu turistide hordid küll kadunud on, siis kloostri juures saime sellele küsimusele vastuse. Turistid olid kõik siia tulnud ja järjekorda võtnud!
Kuna vastupidavad vinüültapeedid olid ammusel ajal ilmselt leiutamata, siis tuli kiviseinu lihtsalt nikerdustega kaunistada, mis teha. Kloostri seinu uurides võib aimu saada, milliseid olendeid mõni aeg tagasi siinkandis kohata võis.
Kloostri avar siseõu.
Kloostri juurde kuulub ka kaunite kivinikerdustega Santa Maria de Belémi kirik. Kirik oli uhkete kõrgete võlvidega ning vitraažidega kaunistatud akendega. Iga omapärane sammas oli erinevalt kaunistatud.
Milline transport oli kasutusel vanal ajal?
Belémis külastasime ka Riiklikku Tõllamuuseumi. Niisugune lossitransport oli siis kasutusel mõned sajad aastad tagasi. Ju need kuidagi ikka kurve välja võtsid, kuigi mulle, kui tehnikakaugele inimesele, seda ära ei seletatud, et kuidas täpselt.
Lihtne detailike tõlla küljest. Mida kõike küll välja ei mõeldud!
Lissabon on üle elanud maavärinaid ja tulekahjusid
Näiteks vanalinnas asuv São Domingo kirik oli kahjustada saanud maavärinates aastatel 1531 ja 1755 ning ka 1959. aasta tulekahjus, mis hävitas enamuse sisustusest ja aaretest. Isegi kivid tundusid olevat mõnevõrra sulanud.
Lissaboni vihmast libedad tänavakivid
Märtsi keskel pakkus Lissabon võimalust vihmajope selga tõmmata ja Külli ütles, et ma näen välja nagu nukker kukeke. Barcelose kukk on Portugali sümbol ja mulle meeldivad kuked koos oma värviliste sulgede ja kiremisega hullupööra. Eks ma püüa ennast ka kirevate aksessuaaridega kaunistada, aga vihma käes vajun sorgu ja naljasoon kipub ära vettima.
Lissabonis on üles- ja allamäge kulgevad tänavad ja tänavakivid võivad vihmaga väga libedad olla. Libedad võivad need olla ka kuiva ilmaga. Selle tõttu ongi hea mõte kanda haakuva tallaga ja mugavaid jalatseid. Kontsakingad sellistel tänavatel eriti mõttekad tõesti ei ole.
Kraanade, ehitustööde ja ajutiselt suletud linn
Tänapäeva Lissabon, nagu Portogi, oli ka suurte kraanade linn. Tundus, nagu käiksid kõikjal ehitustööd, ja vaadates mõningaid räämas ja lagunenud maju, oleks ehitustööd seal tõesti teretulnud nähtus. Enamus kraanasid näisid aga olevat võtnud pikema puhkuse.
Mulle valmistas pettumust see, et mitmed muuseumid olid nii-öelda ajutiselt suletud. Ma olen aga juba kogenud, kuidas nende ajutiste asjadega on – sageli osutuvad just need kõige püsivamateks asjadeks. Ei oska öelda, kuidas muuseumidega edaspidi läheb, aga ajutiselt suletud muutus meil juba igapäevaseks fraasiks. Ja neis muuseumides, kuhu sisse pääsesime, oli kahjuks tühja ruumi rohkem kui vanu asju. Ju siis polnud mul vanu asju enam tarvis vaadata.
Selliste vintage-autodega sai Lissabonis soovi korral ringi tuuritada.
Reisikirja järgmises osas räägin, mida Lissaboni lähistel veel näha saab. Käime ära Cascaisis, Atlandi ookeani ääres, Sintra kitsastel tänavatel ja värvilises muinasjutulossis, mis on päriselt olemas.
Vanemad Lissaboni ja Portot tutvustavad reisikirjad leiad siit:
Portugal: maa, mis mind ära võlus. 1. osa
Portugal: Porto vaatamisväärsused. 2. osa
Portugal, seekord Lissabon. 1. osa
(Nagu ma oma eelmises Lissaboni reisikirjas ära märkisin, siis lootsin, et Lissabon kutsub mind ükskord tagasi, sest ma ei jõudnud seal isegi metrooga sõita. Kummalised asjad, need unistused. Mitme aasta pärast tegin kõik need metroosõidud ära.)
