Järgmisel reisipäeval alustasime sõitu Sigiriya poole, et sukelduda sügavamale Sri Lanka kummaliste kogemuste voogu. Saime teada uusi huvitavaid fakte Ayurveda ja maitsetaimede kohta ja tunda kui raske on ronida Sigiriya Lõvikalju otsa.
Maitsetaimede aed on alati huvitav, eriti kui seal kasvab Tseiloni kaneel
Maitsetaimede aia väravas oli juba turistide ootel üks herbalist, et oma Ayurveda alaseid teadmisi suure innuga edasi anda ja meie peal erinevate taimsete segudega mõningaid inimkatseid läbi viia. Maitsetaimede võlu vastu ma ei saa ja oli tõesti huvitav, mida Ayurveda abil kõike teha annab.
Väike punane ananass.
Kassia ei ole Tseiloni kaneel!
Igaks juhuks kordame üle, et see, mida supermarketites kaneeli nime all müüakse, on tegelikult kassia. Tseiloni kaneel on tseiloni kaneelipuu sisemine õhuke koor, see on heleda värvusega, aromaatne ja maheda, veidi magusa maitsega. Kassia on hiina kaneelipuu koor, tugev, puine, jämedam ja tumedam. Kas toote pakendile ei peaks kirjutama, mida see tegelikult sisaldab?
Orgaaniline Tseiloni kaneel on mitmete tervisele kasulike omadustega, tuntuim on põletikuvastane toime. Ayurveda spetsialistide arvates on see hea seedimisele ja tasakaalustab veresuhkru taset. Sellist kaneeli on hea segada meega ja valmistada sellest ka teed. Kaneeli võib lisada väga paljudesse toitudesse ja magustoitudesse, muu hulgas ka karridesse. Orgaanilist Tseiloni kaneeli võib tarbida pikaajaliselt. Parim kaneel tulebki Sri Lankalt.
Kassial (mida tavaliselt kondiitritoodetesse jne lisatakse) selliseid omadusi pole ja selle tarbimisega tuleb olla ettevaatlikum.
Laual on värskelt kooritud kaneelipulkade näidised.
Kui juba jutuks tuli, siis maitseaineid valides tuleks valida kvaliteetsed. Näiteks supermarketist ma maitseaineid ei osta pärast seda kui leidsin lõhnavate nelgiterade asemel pakist tillukesed kõverad nelgijäänused, mis lisaks olid segatud oksaraagudega. Samuti maitses pipar pigem nagu, noh, puit võib-olla ega lõhnanud üldse pipraselt. Maitseained on hinnalised ning et tuua tervisele kasu, peavad need olema kvaliteetsed – ja maitsema nagu paradiis!
Jackfruit. Samuti Ayurvedas kasutusel.
Seejärel haarasid meist kinni 2 Ayurveda massööri ja saime õliga massaazi. Vaat sulle, astu korraks maitsetaimede aeda sisse kaneelipakikest küsima!
Koha nimi oli Ceylon Ayurvedic Village ja Ayurvedat võib muu hulgas kirjeldada kui: Ayurveda – A way of healing through organic herbs.
Ayurveda on sanskritikeelne sõna, mis tähendab eluteadust või eluteadmist. See on üks maailma vanimaid kogu keha tervendavaid süsteeme, mis töötati välja rohkem kui 5000 aastat tagasi Indias. Ayurveda põhineb veendumusel, et tervis ja heaolu sõltuvad õrnast tasakaalust vaimu, keha, meele ja keskkonna vahel. Ayurveda eesmärk ongi edendada head tervist ja ennetada haigusi. Taimeravi on Ayurveda üks põhikomponent.
Ayurveda tooted, millega enda nahal inimkatseid alustasin, on kõik väga hästi mõjunud.
Srilankalased on väga abivalmid
Üldiselt meeldib srilankalastele väga turiste abistada – ja samuti aidata neil vabaneda ruupiatest ja dollaritest. Ayurveda poed on nii vahvad, et neisse võib üsna palju värvilisi pabereid jätta. Aga muidu ka, väga meeldiv oli nii meie taksojuht, kaupluste ja öömajade personal ning paljud teised.
Mõnedest nii-öelda piprateradest pajatan edaspidi, hetkel ei soovi head muljet rikkuda.
Vanas tamili templis oli väga hea energeetika
Mulle meeldivad tõeliselt vanad ehitised ja eriti vanad laemaalingud. Vahetasime siin ühe Dambullast (kui ma õigesti mäletan) pärist kooliõpetajaga muljeid. Keegi kohalikest andis Küllile pühitsetud banaani ja viinamarjad.
Sigiriya Lion Rock ehk Lõvikalju
Astmeid Lõvikalju otsa olevat 1222 ja Külli astus neile kõigile peale. Ma tegin näo, et mul on mujal tegemist ja vaatamist ning jätsin jubedamad ja olematumad vahele.
Viimaks siis jah, jõudsime Sigiriyasse. Turistile on siin päris krõbeda hinnaga pilet ja kohe haakis külge ka mingi giid. Kemplemise peale andsime lõpuks alla ja lubasime tal meiega kaasa tulla. Päeva lõpuks selgus, et tegelikult tegime õigesti, sest iseseisvalt poleks me tagasiteed auto juurde – mis sõitis teise parklasse, väljapääsu juurde – ega seda väljapääsu pimedas üldse üles leidnudki.
Sigiriya on vana palee- ja kindlusekompleks, mis asub saare südames, Dambulla ja Habarane vahel, massiivsel kivisel platool 370 meetri kõrgusel merepinnast. Kompleksi ümbritses ahvirohke aed.
Alates 3. sajandist eKr olevat Sigiriya kivine platoo olnud klooster. 5. sajandi teisel poolel ehitanud kuningas Kasyapa siia kuningliku residentsi. Pärast tema surma saanud Sigiriyast taas budistlik klooster kuni 14. sajandini, mil see maha jäeti. Peasissepääs asub kalju põhjaküljel. See kujundatud tohutu kivilõvina, mille jalad on säilinud tänapäevani, kuid ülejäänu on hävinud. Tänu sellele lõvile saanud palee nimeks Sigiriya. Mõiste Sigiriya pärineb sõnast Sihagri, st Lõvikivi. Sigiriya läänemüür olnud kaetud Kasyapa valitsemisajal loodud freskodega, milledel kujutatud suurte rindadega alasti naisi. Lisaks olnud Sigiriyal peegelsein.
Ja siis need astmed tõusid järjest kõrgemale, oh õudu.
Giid ütles selge sõnaga, et tema on nüüd meie juht ja ärgu me rohkem giide omale võtku. Polnud plaaniski. Ja seejärel haakis külge veel mingi vibalik poiss. Alguses lihtsalt ulatas kätt ja osutas astmetele, järjest rohkem aga hakkas selguma, et siin lõhnab järjekordse finantsilise väljamineku järele. Arusaamatu, miks meie esimene giid sellele poisile finantsvõimaluse andis, kui meile ütles, et rohkem giide pole tarvis. Giiditeenust poiss tegelikult ei osutanud, ajaloost midagi ei pajatanud.
Ma tegelikult kõike seda ajaloolist juttu lõvi peast ja muust, ei jäänud uskuma, eriti kuna giidi nii-öelda vanade aegade fotod olid liiga veidralt fotoshopitud. Kus siin kaljul täpsemalt vana kuningas oma naistega kõõlus? Minule tundus rohkem, nagu oleks toimunud mingit sorti kivimite sulamine või katastroof. Aga mina pole ju geoloog, ajaloolane, asjatundja ega midagi, seega üritasin kuumust, õhupuudust ja libedaid astmeid vaikselt välja kannatada.
Kellegi kivist küünistega käpad on näha. Külli ronib seal kusagil redelist üles.
Kui giid hakkab jonnima
Kuna Sigiriya Lõvikalju astmed on pooleldi olematud või muidu libedad, siis polevat siinsete giidide eluiga kuigi pikk. Iga päev 1-2 korda üles-alla ronida, ma ei kujuta ette. Ja neil giididel on ka komme, esialgu kokku lepitud raha kätte saades jonnima hakata. Et seda on siiski vähe ja anna juurde! Alles peale lisaraha andmist hakkas giid uuesti naeratama ja juhatas meid läbi põõsaste parklasse auto juurde. Lisaks oli see vibalik isehakanud abiline pajatanud Küllile oma töötust naisest, väikestest lastest ja vanadest vanematest ning nõudis raha mõlema käest, kuigi kaljuse teekonna vältel liibus ise kogu aeg rohkem Külli ligi. Taas üks Sri Lanka mõistatus, et mida ta nii suure rahapatakaga nüüd teeb. Kui aga seda suurt suguvõsa ei finantseeri, siis ma ei teagi, et kuidas neist siis lahti saab.
Sigiriya kuum reisipäev kestis 12,5 tundi.
Edasi sõidame hoopis külmemasse paika. Püsige kannul!
Reisikirja eelmist osa saad lugeda siit: Sri Lanka: Kandy budistlik festival, botaanikaaed ja liiklus
Sri Lanka elevantide kohta: Sri Lanka elevandid, Elephant Freedom Project. Loomasõbra unistus
Ja kui soovid kellegagi jagada inglise keelset varianti: Elephant Freedom Project, Sri Lanka elephants. An animal’s lover dream