Aapravasi Ghat on Mauritiuse oluline vaatamisväärsus, seega läksime uurima, mida see endast kujutab. Aapravasi Ghat oli Port Louisi sadamas asuv kivist hoone. See oli olnud immigratsioonikeskus, kuhu saabusid orjalaevad ehk peenema nimega immigrantide laevad. Mauritiuse ajalugu on läbi ja lõhki orjanduslik.
Sadamas asuvas kivist hoones elasid ohvitserid, valvurid ja muu personal ning korraga mahutas hoone 600 immigranti. Immigrandid veetsid siin keskmiselt 2 päeva, mille jooksul väljastati neile pildiga töötõend ja jagati nad suhkruroo istanduste omanikele tööjõuks laiali.
Orjapidajate kummalised ja sünged ideed
Kuna mingil ajal hakkas orjanduslik elukorraldus kõikuma, siis tekkis Suurbritannia Valitsusel uus geniaalne idee, viia läbi Great Experience, ehk nimetada orjandus immigratsiooniks. See 1834. aastal Mauritiusel ellu viima hakatud eksperiment andis nii häid tulemusi, et seda juurutati peatselt ka teistes kolooniates. Brittide Great Experience seisnes selles, et orjade asemel toodi suhkruroo istandustesse tööle nii-öelda lepingulised töölised. Need lepingulised töölised olid kinni püütud teistest maadest (Aafrikast, Madagaskarilt, Komooridelt, Mosambiigist, Jeemenist, Hiinast, Indiast ja mujalt Aasiast) või konkureerivatelt orjalaevadelt nii-öelda vabastatud. Neile lubati tööd välismaal (mis tegelikkuses toimus kohutavate tingimustega ja ebainimliku kohtlemisega suhkrurooistandustes) ja palka (mida tegelikkuses sageli ei makstud).
Umbes poole miljoni inimese ringis käis neist väravatest läbi (kuni aastani 1920) ja umbes 70% Mauritiuse elanikkonna esivanematest on sel viisil saarele sattunud. Osad neist inimestest viidi ka edasi teistesse maadesse. Great Experience oli lihtsalt uus ja moodne orjanduse liik. Nende uute lepinguliste orjade töö tulemusena sai Mauritiusest Briti Impeeriumi tähtsaim suhkrukoloonia.
Kõige rohkem võeti inimesi kinni Indiast
Ja hindi keeles tähendabki Aapravasi Ghat – koht, kuhu saabusid sisserändajad. Nüüd tähistatakse seda mälestust igal aastal 2.novembril.
Indiast kestis meresõit Mauritiusele 3-8 nädalat.
Nii-öelda lepinguliste tööliste ehk vabade orjade ajastu
Kui varem orjad keeldusid kohutavates tingimustes töötamast, töötasid orjapidajatele vastu ja põgenesid, siis lepingulisi töölisi sai iga sirutamise ja puhkamise eest trahvida ja karistada ja ilmselt motiveeris neid nii-öelda töölisi lootus lepingu lõppedes vabaks saada. Kuhu selline vaba ja rahatu tööline aga väikesel saarel läheb? Lõputud põllud, orjapidajate piiramatu omavoli, üle 30 soojakraadi ja päike paistab lagipähe.
Mõned neist töölistest.
Orjandusmuuseumi väljapanek.
Kuidas orjanduslik kord kujundas Mauritiuse elanikkonda
Kõige selle erinevatest maadest saabunud seltskonna, Aasia ja Aafrika rahva, samuti Euroopa valgete kolonisaatorite, järeltulijad moodustavadki Mauritiuse praeguse elanikkonna. Saarel saab kiire ülevaate sellest, milliseid inimtüüpe, nahavärve, kehakujusid ja juuste stiile maailmas olemas on. Räägitakse prantsuse keelest inspiratsiooni saanud kohalikku Mauritiuse kreooli keelt, aga ka prantsuse ja inglise keelt.
Kui maailmas veidi tähelepanelikumalt ringi vaadata, siis kuidas teile tundub, kas orjanduslik kord ja Great Experience on ikka tõesti ajaloo tolmukihi alla vajunud? Kas raske orjandusliku looga saar on paradiisisaar, nagu seda reklaamitakse? Kas laialiloobitud plastpudelid kaunistavad paradiisiaeda? Vastus oleneb paljuski sellest, millise nahavärviga ja millisesse maailmanurka oled juhtumisi sündinud.
Blue Penny muuseum peidab peale markide veel huvitavat ajaloolist infot
Mida Blue Penny sildiga hoone sisaldab, selle kohta mingit infot ei leidunud. Kohapeal selgus, et Blue Penny oli vana mark. Marke oli koguni kaks, sinine ja oranž, ühe- ja kahepennine. Aga peale markide olid hoones eksponeeritud vanad maakaardid, dokumendid ja muud huvitavat. Selles muuseumis ei tohtinud pildistada, aga küll oleks tahtnud! Hiljem sattusime teise muuseumi, saare teisel kaldal, ja saime samu asju pildistada nii palju kui soovisime. Nii et edaspidi näete üht-teist ajaloolist.
Kahjuks vanimast gloobusest (väidetavalt, aastast 1492), ei ole fotot. Mandrid ja ookeanid olid kujutatud hoopis teistsugustena kui tänapäevastel gloobustel. Mis vahepeal Maaga juhtus?
Hea, et neil see gloobus enne avastatud oli, kui täiesti juhuslikult hakati Ameerikat avastama.
Muuseumis olid välja pandud väga huvitavad ja detailsed maakaardid. Muu hulgas oli kaardil näiteks Moscovia. Kiidan, et fotode kvaliteet oli sel ajal parem kui tänapäeval.
Mauritiusel oli rongiliiklus käigus olnud 100 aastat, enne kui see 1964 suleti ja osad sellest Iisraelile maha müüdi.
Mauritiuse saar pakkus seega huvitavaid infokilde, mida mujalt kogutud märkamiste juurde liita. Ehedaid teadmisi saabki ainult kohapealt, Google abile ei tasu kuigi palju panustada.
Kui liiga süngeks muutus. Kohviku porgandikook.
Mahébourgi muuseum annab orjandusliku ajaloo kohta autentsema pildi
Mauritiuse kaguranniku väikelinnas Mahébourgis asuv riiklik ajaloomuuseum (mereväemuuseum) viib külastaja tagasi 18.sajandisse või kaugemalegi. Muuseum asub Château Gheude’is, Prantsuse koloniaalmõisas, mis pärineb 1772.aastast (selle loo kõige esimene pilt). Muuseum jagab infot Mauritiuse merendusajaloo ja merelahingute kohta, samuti mälestusi Prantsuse koloniaalimpeeriumi ajast. Selles muuseumis oli pildistamine lubatud. Järgnevad fotod ongi muuseumis tehtud.
Kuidas britid Mauritiuse prantslaste käest oma valdusse hõivasid. Aasta oli siis 1810.
Pisaraist läbi imbunud
Vasakpoolse pildi pealkiri on: asjad, mis meile rõõmu pakuvad, on teie pisaraist läbi imbunud (aastast 1773) ja paremal pool on puuvillakorjajad.
Orjanduslik kord Mauritiusel kestis juba hollandlaste ja prantslaste valitsemisajal
Orjandus õitses Mauritiusel juba hollandlaste valitsemise ajal, aastatel 1638-1710. Seejärel tõid tuhandeid orje saarele juurde prantsuse kolonisaatorid. Orje toodi Mauritiusele tihedasti täis topitud laevaga. Selle aja jooksul paljud surid või tegid enesetapu ja kui laevas oli vaja lasti vähendada, siis loobiti nii-öelda inimkaup lihtsalt ookeani.
Mauritiusel põgenesid orjastatud inimesed metsadesse ja ligipääsmatutesse kohtadesse nagu näiteks Le Morne mäele. Kui jälitajad neile kannule jõudsid, lõppes see orjade jaoks nagunii kurvalt, mille tõttu paljud eelistasid ise mäelt alla hüpata.
Pildike Port Louisi tänavapildist aastast 1847. Huvitav tänavalatern ja nii kõrgel.
Ja siin on ka need margid, aastast 1847.
Väljasuremine ärasöömise läbi
Muuseumis asuvad väljasurnud (loe: viimseni ärasöödud) hiidkilpkonnade ja dodode luud. Need liigid tatsasid saarel rahulikult ringi veel mõnisada aastat tagasi.
Dugong oli vaalaline, kes kasutas oma uimi nii ujumiseks kui ka kaldale ronimiseks ja kelle hollandlased samuti viimseni ära sõid. Temast ei jäänud alles isegi luid. Veel mitmed liigid kaotasid oma elu võitluses noa ja kahvliga.
Tulge varsti taas tagasi, reisikirja järgmist lugu lugema! Kes mu lugusid hea sõnaga edasi jagab, see saab ka ise elus midagi head kogeda!
Reisikirja eelmisi osasid saad lugeda siit:
Miks ma Aafrika savannis sebrat sügasin? 1. osa
Pamplemousse botaanikaaed ja bussisõit Mauritiusel. 2. osa
India ookean, Flic en Flac ja Pic Pic. 3 osa
Mauritiuse kontrastiderohke pealinn Port Louis. Odysseo. 4. osa