Randu Meadows Nature Trail ehk Randu niidurada jääb Läti poolt tulles natuke enne Ainažit, teeviit näitab kenasti ja maantee ääres on parkimisplats. Randu niidurajal on hea tiir teha, kui veel ei taha üle piiri tagasi sõita. Oleks natuke aega veel Lätimaal!
Eelmises loos kirjutasin, kuidas ma Salacgrīva randa jõudsin ning päikeseloojangu ja -tõusu ära pildistasin. Rannas jõudis juba teine õhtu kätte ja kahjuks oli järgmiseks hommikuks jälle kohustustest järjekord tekkimas. Kui mul Tartust Salacgrīvasse jõudmiseks kulus umbes kuus tundi, siis tagasisõiduks võis minna ka samapalju.
Suured rekkad muidugi Ikla poole kihutades ei mõtle nii, et oleks Lätis kauem. Üks andis signaali, kui ma üheksakümnega lökutasin, et mitte Randu teeviita maha magada. Googel ajas natuke segast. Ma tõmbasin tee äärde ja ta andis uuesti signaali. Ma ju otseselt ei parkinud ega sõitnud tagurpidi! Aga Iklasse ma ka rekkade pärast kihutama ei hakanud. Lasin nad mööda, märkasin teeviita ja keerasin vasakule ära.
Randu niidurada viib väga mitmekesisesse loodusesse
Niidul hakkasid mulle mitmed asjad kahtlased tunduma. Miks on siin elektrikarjus ja värav? Miks on raja ääres muda üles küntud? Miks on postide küljes karvatuustid? Ja miks on rohu sees lehmakoogid? Kui te pole lehmakooke enne näinud ja arvate, et need on mingid Tupperware abil saadud ilmaimed, siis tegelikult näevad välja sellised:
Ma vaatan õudusega, kuidas ajakirjanik on hakanud minu sees pead tõstma. “Ma lähen edasi, sest üks põnev lugu ootab mind”, “Ma teen seda, sest seal on kindlasti hea lugu peidus”, “Ehk need loomad ei märka mind, aga kui märkavad, siis tuleb siit üks huvitav lugu. Võib-olla saan koguni foto”, “Keegi hammustas mind, aga ma ei saanud vaadata kes, sest ma pildistasin”, “Ma ärkan kell viis ja lähen teen päikesetõusu-pildid ära”.
Üks turist oli matkale koera kaasa võtnud ja see ei olnud hea mõte. Peni pistis kiljuma ja heina seest panid jooksuga välja suured sarvloomad, otse minu suunas. Tuletasin meelde armsa inimese sõnu selle kohta, et Ameerikas ei tohi piisonitele lehvitada. Kui sa neid näed, oled neile juba liiga lähedal. Kaugel sellest, et ma oleks lehvitama hakanud, aga mõtlesin, et punase kleidi valik ei olnud minu poolt ka väga hea mõte. Googel ei öelnud loomade kohta matkarajal mitte sõnagi.
Koeraomanik kahmas lärmava koera kaenlasse ja pani värava poole jooksu, ma kahmasin koti kaenlasse, aga kaamera panin valmis, et ehk saan mõne sarvilisega selfi või midagi. Loomad aga kogunesid lähedalasuva õunapuu alla varju ja mina läksin mööda rada kõrkjate vahele. Lugu ei saa pooleli jätta!
Jõudsin linnuvaatlustornini. Milline triibuline taevas.
Mõned linnud, kes seda paika külastavad.
Mõned aastad tagasi töötati siin nii.
Selline kõikuv plastikust sild viis pilliroo vahelt mere äärde. Jälle sain foto.
Põhja-Vidzeme looduskaitseala ehk rannaniitude vöönd Randu plavas ulatub 9 km mööda Vidzeme randa, Kuivižist Ainažisse. Selle laius on 100-300 m. Loodus on väga mitmekesine: liivarannad, kuivad heinamaad ja niisked luhad kõrkjatega, sood, kuuse- ja männimetsad. Kaitseala on oluline lindudele pesitsusajal, samuti on siin erinevaid taime- ja putukaliike. Matkarada on 1,4 km pikk. Vahepeal võib ujuma minna.
Rannaniitude loodusrada, Randu niidurada, on samuti Ranniku matkaraja (Baltic Coastal Hiking) lõik
Avastasin selle pika Ranniku matkaraja Lohusalus ja Pakri poolsaarel käies ja selgub, et olengi seda nüüd kahes riigis natuke juba tallanud.
Värava juurde tagasi jõudes olid veised juba kusagile peitu läinud. Selfit nendega ei saanud ja otsima neid ka enam ei hakanud.
Ära sea loomadele lõkse
Mulle meeldivad Läti infotahvlid, mis tuletavad meelde, et kõik, mille sa loodusesse tood, ole hea ja vii see ka tagasi. Isegi väike prügi, nagu näiteks topsid ja kilekotid, võivad muutuda pisilindude ja -loomade jaoks surmavaks lõksuks. Lisaks tassivad linnud maha visatud asjad igale poole laiali. Kemeri rahvuspargis olid ka sellised tahvlid ja küllap on mujalgi.
Saialilleinktuurist on palju kasu!
Kohalikud sääsed olid XXL-mõõtu ja kui mul poleks oma saialilletinkuur kaasas olnud, siis ma oleksin Ainažist ostetud viinapudeli lahti korkinud. Võtke alati mingi tinktuur matkale kaasa, et pärast metsast pääsemist sääsepunne määrida. Kuidas ma tinktuuri teen, kirjutasin SIIN.
Tere tulemast Eesti Vabariiki! Mõistsin taas, et mina tõlgin seda lauset nii: Puhkus Läbi Argipäev Käes. Piiriületus on alati toimunud seoses puhkusega ja ka koguda õnnestunud küllusega, mis on võimaldanud liikuda ja reisida. Piire ma ületan iseenda ajast.
Kuigi Lätis on kütus odavam, siis üks selline autoreis maksab umbes samapalju kui odavlend Lõuna-Euroopasse. Nii et ma iga nädal ei hakka minema. Aga teile soovitan, sest mina leidsin loo ja küll teie leiate ka midagi suurepärast!
Kindlasti ootab ees mõni kohustustevaba, täiesti teie enda jaoks loodud päev!
