Jätkan Itaalia ja Napoli reisimuljetega. Siin on tõesti, mida vaadata, kogemusi, mida kogeda ja inimesi, kellega kohtuda. Päeva lõpuks vaatame, kas ja kuidas ma Napolist minema saan ja mis enne seda lennujaamas kõik juhtuda võib.
Vahva, et te mu lugusid loete ja ka kommenteerite! Paistab tõesti nii, et Napoli on Itaalia kohta ühe suurima kuritegevusega koht. Ja sealsetel pikanäpumeestel paistab olevat olnud aega end üliosavaks treenida. Teiste reisisellide kogemustele toetudes hoidsin oma reisidokumendi ja varanduse hästi keha ligi. Ma näen loodetavasti nagunii välja selline, et midagi suurt minult varastada ei ole.
Aga enne reisi lõppu ja kojulendu tahtsin saada veel üht head Itaalia-kogemust! Nii et ma võtsin Napolisse hea energeetikaga majutuse. Turvalisuse mõttes ka.
Itaalia ja itaallaste külalislahkus
Öömaja peremees Alfredo kontrollis isiklikult hoolega üle, kas ma wifi parooliga ja võtmetega (kolm ust) saan hakkama, tegi kohe espresso kohvi ja röstsaia ja ütles, et üks eesti naine on kõrvaltoas. Hommikul lubas tulla hommikusööki tegema. Alfredo ei mõistnud inglise ja mina kuigipalju itaalia keelt, aga kõik jutud saime räägitud. Keeled mõeldigi välja ju üsna hiljuti ja selleks, et inimestel oleks raskem üksteist mõista. Eestist, kus igaüks püüab teiselt mitut nahka koorida ja kõik on müügiks, tulles tuleb sellise heatahtlikkusega ja külalislahkusega alles harjuda.
Punane seljakott sai oma tooli, kus kergendusohkega kokku vajuda.
Aknast paistab Garibaldi väljak. Pesunööride rest on ka näha.
Väga hubane öine tänav. Nagu oleks toas.
Itaalia on suurepärane paik üksi-reisimise jaoks
Alfredo kodus tutvusin teise eestlannaga ja selgus, et oleme mõlemad üksi-reisijad. Seetõttu me vist ei olekski suhtlema hakanud, kui Alfredo ei oleks utsitanud. Välimuselt olime erinevad, aga elu jooksul olid meil kujunenud sarnased arusaamad, et parim mis olla saab, on omaette olemine. Eriti veel omaette reisimine.
Ma tean, et paljud ei mõista, kuidas saab üksinda reisida. Kas igav ei ole? Kas ära eksida ei karda? Kas röövlid ligi ei tule? Kas sul pole vaja vahetpidamata lobiseda? Ja nii edasi. Ma võin öelda, et minusuguseid on veel palju. Kõik need, kes, seljakott seljas, vaikselt oma teed astuvad, vastavad neile küsimustele ühtmoodi. Seda ei peagi mõistma, võtke nagu üht hobi lihtsalt. Siiski on väga hea tunne mõne omasugusega kohtuda.
Sant’Elmo kindlusest avaneb avaraim vaade Napolile
Kuna mõlemad eestlannad tahtsid Sant’Elmo kindluse ära näha, siis hakkasimegi koos ülesmäge kõmpima. Kindlus asub väga kõrgel, nii et päike on väga lähedal.
Google Maps lubas, et kindluseni on 3,5 km, ehk 50 minutit. Poole tunni pärast oli ikka veel 1,1 km. Järgmise poole tunni pärast 1,2 km. Kogu aeg ülesmäge ja vahepeal ka allamäge. Kohalikud vahepeal arvasid, et kuigi see pole õige tee, siis 10 minutiga peaksime ikka jõudma. Veel pool tundi, jälle 1,1 km. Ja siis viimased 800 meetrit ja kohal!
Kindlus oli kuuenurkne ja päris suur.
Keskaegne Sant’Elmo asub Vomero mäel ja vaatab Napoli peale ülevalt alla. Sant’Elmo nimi tuleneb Sant’Erasmole pühendatud kirikust, mis lühenes Ermoks ja siis Elmoks.
Vaated olid siit avarad igale poole üle Napoli ja saarte ja kuhu iganes. Capri ja teised saared olevat näha. Capril küll nii kuum ei olnud.
Ja mis sealt paistab? Tõesti Vesuuv?
Tihedalt maju täis. Napoli ongi nii suur ja lai.
Sees oli õnneks veidi jahedam ja õnneks müüdi ka vett. Kui hea jahe vesi!
Mõtlesime, et tagasi võiks küll nüüd selle lubatud 3,5 km-ga piirduda, et lennule jõuda. Läksime seega teises suunas, mööda lõputuid treppe alla ja mööda üht pikka sirget tänavat ka järjest allapoole. Veel viimased itaalia jäätised ja olimegi jälle Alfredo juures tagasi. Ei mingeid 1,1 kilomeetreid enam.
Lennundus 2022 moodi
Lennujaama jõudes saime WizzAirilt sõnumi, et lend hilineb kaks tundi. Oli nagunii teada, et paljud lennud lükkuvad viimasel ajal edasi või jäävad üldse ära ja kaks tundi on veel väga hea tulemus. Siis hakkasin aga märkama, et viimane lend on Napolist läinud nii kella kolme paiku. Rohkem mingit liikumist polegi toimunud, ühtegi lennukit ka kusagilt ei paista. Sellisel ajal on hea, kui on kelleltki küsida, et kas sulle ka tundub, et me pole mitte maha jäänud, vaid et mitte keegi pole kusagile liikunud.
Rahvast kogunes järjest juurde ja samast väravast pidi juba samal ajal väljuma ka Lufthansa Münchenisse. Kahe tunni pärast ikka tablool sama kiri. Ja siis mitte ühelgi tablool enam mingeid kirju. Sellisel ajal on jällegi hea koos arutada, et küll Maps juhatab koju. 3,5 km, Poola, Läti, Leedu ja kohal.
Infosulu tõttu polnud teada, kas kestab siis teist päeva streik (eile vist oli), hakkas vulkaan purskama, mõni põleng või midagi taolist. Kas läheks saarele tagasi? Või passiks siin edasi? Veepudelid hakkasid automaadist tasapisi otsa saama.
Mida keset ööd Tallinna lennujaamas teha?
Nelja tunni pärast algas mingi liikumine, sakslased viidi kuhugi ja mõtlesime, et läheme ka sabas. Lastakse või mitte, mis siis. Ja meid suunati kuidagi sujuvalt Tallinna lennule. Saimegi lennukisse, WizzAir vabandas, andis tasuta veepudeli ja paar pähklit. Lennukis öeldi ka, et lennurajale oli mingi lennuki küljest pudenenud mingi jupp, mistõttu lennukid maanduda ei saanud ja lennurada siis parandati need mõned tunnid. Mina sain nii aru.
Tallinn-Tartu bussid olid ööseks muidugi sõitmise lõpetanud, öömaja ju endale ka eilseks tagantjärele broneerida ei saanud ja Tallinna lennujaama oleks maru nadi olnud passima jääda (kuigi ma mõtlesin, et jään). Nii et kell üks öösel ma kolistasin ühe armsa inimese ukse taga ega hoolinud põrmugi sellest, et ta magama oli jäänud. Viimasel ajal on ju kõik rõõmustanud, et on saanud mind majutada! Ja viimasel ajal on heade inimeste kontsentratsioon eriti suur!
Selle reisi muljed ongi eriliselt säravaks muutnud inimesed. Olin varem lugenud, et Napoli paneb end kas vihkama või armastama. Ta on nii mitmetahuline, ehe ja kirglik, et ei jäta kedagi külmaks. Mina leidsin siit väga palju erinevaid muljeid ja inspiratsiooni. Võiksin siia vabalt tagasi tulla, et nuusutada, maitsta, vaadata ja isegi veel ringi lonkida. Ma kindlasti ei vihka Napolit! Oma asjade järele tuleb siin muidugi üliväga hoolsalt valvata.
Üle kõige tahaksin ma siit aga edasi Ischia saarele sõita.
Tänan kõiki, kes lugesid ja reisige vabalt palju jaksate, enne kui reisimise suhtes mingi uus jaburus välja mõeldakse!
Reisiloo eelmised osad asuvad siin:
Paradiisisaar Ischia, Itaalia. 1.osa
Ischia saare linnad ja eksootilised aiad, Itaalia. 2.osa