Ühes varasemas loos lubasin rääkida, kuidas mul mentorlusega asjad edenevad. Täna tutvustangi inimest, kes aitab tulevastel autoritel jõuda ideest raamatuni, andes nõu sellistel teemadel nagu ise-kirjastamine, autori ärimudel ja veel palju muud põnevat kuni raamatu müügi ja turundamiseni välja. Mina juba kulgen ise-kirjastamise teel ja seda suuresti tänu Tarvo Tobbi ja Minu Raamatu abile.
Tunnistan, et see pole jällegi sponsitud tekst, kahju küll, aga ma lihtsalt tahtsin teile rääkida, kuidas Tarvo Tobbi mul raamatuprojektide ja kirjutamisblokkidega möllata aitas. Ehk leiab keegi siit vajaliku info selle kohta, et kui on tõsisem plaan käsikirjast raamatuni välja jõuda, kuhu siis nõuannete saamiseks pöörduda. Või ka siis, kui näiteks blogides või muu loominguga tegeledes asjad ühel hetkel toppama peaksid jääma.
Minu Raamat ja ise-kirjastamine – kuidas ma need avastasin
Kirjutasin juba varem SIIN, kuidas ma ise-kirjastamise peale mõtlema ja Tarvo Tobbiga konsulteerima hakkasin. Tarvo ise on avaldanud ja ka avaldamas mitmeid raamatuid ja temalt saingi edasise tegevuskava. Hurraa! Sellest ajast saadik olen leidnud, et ise-kirjastamine on väga loominguline tegevus, kuigi pean ütlema, et väga lihtne ei ole olnud ja väga odav ka just mitte. Nii et Hooandja ja hooandjate abi on hindamatu väärtusega.
Aga ega muud moodi ei saagi oma ebamugavusest üle kui tuleb tegutseda. Tuleb see tutvustav video ära teha. Tuleb trükikojaga suhtlema hakata. Tuleb oma tekst toimetajale saata. Tuleb seda ümber teha. Ja veel ümber teha. Ja veel mõned korrad. Sellest peaks jälle uue loo kirjutama, mida kõike tuleb teha. Ühel päeval tuleb tellida ISBN kood ja siis selgubki, et oled kirjastaja. Hops ja valmis! Kui üllatav!
Vahepeal tabasid mind kirjutamise blokid, läbipõlemine, ootamatud ettevalmistused caminole minekuks (reisikiri algab SIIT) ja kõik kiired asjatoimetused, mis enne reisi kindlasti ära tuli teha. Nii et käsikiri jäi mõneks ajaks sahtlisse. Portugalist tagasi tulles võtsin ennast kokku ja saatsin raamatuprojekti Hooandjasse ära. Võtsin osa ka Tarvo Tobbi korraldatud “Elustiili ettevõtjast eksperdiks” väljakutsest ja sain veel mentorlust. Tundub maru lihtne, kui sellest nüüd lugeda, aga tegelikult voolas nende kuude jooksul ikka umbes nii palju higi:
Kirjutamise blokk ei ole raamatu nurgakivi
Kes kirjutamisega (ja siin ma ei mõtle ainult romaane) tegeleb, sellele peaksid olema tuttavad sellised arutlused: “Mis te arvate, kes mu raamatut (ajakirja, blogi vms) loeks? Kes selle biljonite-triljonite raamatute hulgast üldse üles leiaks? Ja kes mina selline üldse olen, et peaksin mingi oma raamatu (ajakirja, blogiloo vms) välja andma?”
Vaat sellised mõtted, ma usun, on paljude inimeste peas. See on muidugi puhas enesesabotaaž. Aga selle tõttu paljud autorid oma raamatuid üle trükikoja ukseläve ei lubagi. On muidugi mitmeid viise, kuidas sellistest takistavatest mõtetest üle saada. Võib minna näiteks mõnele kursusele, kus saab koos teistega kirjutada, teiste lugusid kuulata ja enda omigi väriseva häälega ette lugeda. Võib osaleda mõnel väljakutsel ja kuulata teiste inimeste mõtteid, plaane ja unistusi. Sellistel kokkusaamistel olen avastanud, kui ettearvamatult ja ilusti inimesed oma mõtteid väljendada oskavad. Ma jään tavaliselt kuulama, suu lahti, nii et ärge mulle siis otsa vaadake. Ja sel ajal ma mõtlen, et miks mina nii ei oska. Ja et kui ma veel 70 aastat usinalt harjutaksin, kas siis ehk tabaks mind ka Pegasose kabjavops või midagi taolist.
Aga kui siis keegi juhtub mainima, et sul oli ka see väljend seal päris hea, no siis hakkab Pegasose karv läikima, kõrv tõmblema, et ohh, keegi isegi kuulas mu paari konarlikku lauset, kui äge. Jah, kirjutamise blokk võib igaühte tabada, aga kui see maha lammutada, edeneb looming mõnda aega jälle paremini.
Millised olid minu edusammud?
Mida ma tahtsin öelda, oli tegelikult see, et Tarvo Tobbi “Elustiili ettevõtjast eksperdiks” väljakutse ja mentorlus aitasidki mul oma kire, milleks on kirjutamine, veel rohkem lõkkele puhuda. Mulle meeldis kõigi osalejate laive vaadata, kommentaare lugeda ja uusi kontakte saada. Mulle meeldis Tarvo muhe olek, rahulik esinemine ja usaldusväärsus. Meeldis ka, et pidime endid ületama kodutööde ja laivide tegemisega. Mõtlesin küll, et ähh, mina ei viitsi, aga tegelikult jäin kodutööde tegemisest viimaks sõltuvusse, sest nii sain rohkem selgust iseenda nõrkuste ja tugevuste, raamatu raamistiku, potentsiaalsete lugejate ootuste ja palju muu osas. Hea tagasiside tuules kirjutasin oma raamatu käsikirja järjest paremaks.
Mida head mentorlus kaasa on toonud
Mentorluse eesmärk oli tegelikult valmis saada järgmine raamat, mille jaoks mul on ka päris hea idee. See hakkaski juba ilmet võtma, aga siis selgus, et eelmine raamat „Meditsatsioon. Fotomeditatsioonid” tahab veel mõnest kohast kõpitsemist ja toimetajale tuleb uuesti närvidele käia. (Mul on üliäge toimetaja, ta vist öösel üldse ei maga. Hommikuks on kõik jälle valmis. Ja ta oli mu esimene hooandja!) Ühesõnaga, vahepeal olid loomeprojektide ja isikliku elu kõrghetked ja madalseisud ja mentor pidi siis sellega hakkama saama. Aga milleks mentor on, muidugi ta leidis enesesabotaaži üles, harutas sõlmed lahti ja andis uued ülesanded kätte. Nii et tänu mentorlusele polegi ise-kirjastamine mu to-do listist välja pudenenud ja enam-vähem olen sellega joonel ka püsinud.
Kellele meeldivad blogis pildid rohkem kui tekst, siis siin on valgetele raamatulehtedele lisaks ka tänaseid rohelisi lehti:
Mentorluse käigus sai selgemaks ka see, kes mu raamatu potentsiaalsed lugejad võiksid olla ja mida nad minult ja raamatult võiksid oodata. Hämmastav, kuidas teine pilk kasulikuks osutub. Lisaks meenus, et mõnikord lähevad mu kirjutatud lood täide. Võib-olla pole päris viisakas kesköösel selliseid avastusi mentoriga jagada (ärge seda järele tehke), aga võib ju katsetada, kas inimesed tõepoolest öösel magavad. Tahtsin lihtsalt öelda, et on päris vedamine, et raamatus „Meditsatsioon. Fotomeditatsioonid” on ainult hea sõnumiga lood.
Väga oluline fakt, et nii toimetaja kui mentor inspireerisid mind looma raamatule parema struktuuri. Sõna “struktuur” on mulle alati üsna uduseks jäänud, aga nüüd tekkis see kuidagi iseenesest, nii et palju parem on raamatu „Meditsatsioon. Fotomeditatsioonid” käsikirja vaadata. Nagu öeldud, pidi see struktuur tekkima uude raamatusse, sest mentorlus oli selle jaoks mõeldud. Aga struktuuri idu on seal ka juba olemas, nii et küll ta kasvab.
Algab koolitus “Raamatu ise-kirjastamine”
Siinkohal pidid olema selle blogiloo lõpusõnad, aga just praegu saabus e-kiri, et olen registreerunud koolitusele “Raamatu ise-kirjastamine”. Tõesti, nagu kullasoone oleksin leidnud! Nüüd ma ei maga jälle need kolm nädalat, mis koolituseni aega on. Annan lühidalt edasi Tarvo Tobbi sõnad: “Kohtume, et vaadata lähemalt, kuidas ise kirjastada oma raamatut. Süüvime autori ärimudelisse, teksti toimetustesse, küljendamisesse ja kujundamisesse, trükkimisse, müümisesse ja turundamisesse. Lähtume sellest, mida olen õppinud ja aastaid kasutanud, et oma raamatuid ise kirjastada ning toon välja kõik aastate jooksul õpitu ja omandatu.”
Link koolitusele siin: https://minuraamat.ee/raamatu-isekirjastamine/
Ma loodan väga, et mu toimetaja osaleb ka, nii et saate temaga tuttavaks!
Kohtumiseni koolitusel!
Teate, mis on selle loo lõpurosin lõpujõhvikas:
Mul käivad läbirääkimised oma lemmiktrükikojaga ja ma väga loodan, et raamat “Meditsatsioon. Fotomeditatsioonid” jõuab lugejateni juba selle aasta jõuludeks! Trükikoda soovib samuti, et te saaksite kinkida oma armsatele inimestele ühe heatuju raamatu. Vaat, milleni võib viia mentorlus ja ise-kirjastamine!
Raamatu “Meditsatsioon. Fotomeditatsioonid” kohta saad rohkem lugeda siin:
Kuidas tekkis julgus raamat välja anda
Kuidas liikuv meditatsioon saab olla igapäevaelu lahutamatu osa