Ma usun, et kui Viisk omal ajal Tartust Viljandi läks, et teadnud ta teetöödest midagi. Minul kulges ka Viljandini sõit katsumustevabalt. Mis aga teel Pärnu poole edasi juhtus, kuidas ma Kõpus savivanni võtsin ja tagasiteel Pärnust Tartusse hoopiski Lätimaale jõudsin, sellest tahtsin kohe loo kirjutada. Loomulikult jagan ka reisipilte, kuidas siis muidu!
Armas kodune Viljandi
Ühel päeval tekkis nii suur vajadus kiiresti merd näha, et viskasin bikiinid ja käteräti autosse ja võtsin suuna Pärnu poole. Pärnusse sõidu lisaboonus omakorda on alati olnud Viljandis peatumine. Ma ei tea, mis Viisku Viljandis ahvatles, aga ehk olid need samuti Kivi pagari koogid?
Teine peatus oli Rohelise Maja pood ja kohvik Koidu tänaval. See on koduselt hubane ja lisaks ka kunstipärane koht ning mmm… millised söögid! Oledki päriselt nagu kellegi kodus, kes külalisi väga armastab.
Kuidas ma ikka alles õpin orienteerumise kunsti
Võiks ju arvata, et päev kulges sama ladusalt edasi. See lugu poleks aga ennast loonud, kui nii olekski toimunud ja mängu poleks tulnud Eesti üks suvine traditsioon – teetööd. Teede suuremaks ja turvalisemaks ehitamine on loomulikult tänuväärne tegevus, mina aga olen see, kellel märkide lugemise kunst alati väga hästi ei õnnestu. Ehk et ma orienteerusin nende kollaste noolte järgi, mis ümbersõidule juhatasid.
Lühidalt võib öelda, et ma keerasin autonina noolte näidatud suunas, sõitsin hulk aega maanteel, millel minu arvates Pärnusse jõudmisega mingit pistmist polnud, keerasin tagasi, leidsin uuesti need nooled üles, keerasin uuesti nende järgi ja avastasin enda jaoks tõelise safari võlud. Hiljem autot vaadates oli selge, et see oli vahepeal käinud mingis eksootilises mudalombis jõehobu-mudilastega koos sukeldumas.
Pole viga, kraapisin auto aknad kleepuvast savist ja kruusast enam-vähem vabaks, nii et nägin jälle möödasõitjaid, kes, sarnaselt minule, miskipärast Kõpu kanti olid põiganud. Miks ometi?
Mõni sõna ja pilt ka Pärnu kohta
Kohale ma jõudsin. Auhinnaks: meri, liiv ja tuul.
Sõõriku baar, kuhu lihtsalt peab sisse astuma. Asub Pühavaimu tänaval ja pakub kohvi kõrvale sooje, hõrke ja täiesti nostalgilisi pontsikuid.
Steffani Pizzarestoran. Jälle justkui Pärnu visiitkaart. Täiesti uskumatu, kui hea võib mõni pizza olla.
Kuursaal ja Raimond Valgre.
Taas veidi ka caminol käidud.
Lätimaa Pärnu ja Tartu vahel
Pärnust tagasiteele asudes otsustasin, et Kõpu enam minu marsruuti kindlasti ei kuulu. Seetõttu jäi kahjuks ka Viljandi uus külastus ära. Tegin plaani Tartusse jõudmiseks hoopis Valga poole sõita. Mis siin viltu saaks minna?
Karksi-Nuias orienteerusin taas kollaste ümbersõidu-noolte järgi. Kuna ma Pärnusse tagasi ei tahtnud ja Viljandi ei tulnud kõne allagi (ainult mitte Kõpu!!), valisin suuna sellisele teele, kus teeremonti polnud ja tee ise oli ka mõnusalt käänuline. Lust sõita.
Kui jõuad Lilli nimelisse külla, aga Lätimaad külastada polnud plaanis, noh, siis on juba hilja. Veidi veel ja oled Ruhjas. Ehk olekski olnud põnevam Lätimaad mööda Valka vurada, kuid lõunanaabrite teede olukorda ma õhtul enam katsetada ei tahtnud. Ümberpöörd ja tagasi. Tere taas, Karksi-Nuia!
Kokkuvõtteks:
kui ma Pärnus mere ääres ära olen käinud, on mul Eestimaa suvi korralikult nähtud. Heade asjadeni jõudmine aga võtabki mõnikord aega.