Kes ringi ei rända, see midagi uut ka teada ei saa. Minul näiteks polnud aimugi, et Eestimaal on selliseid alasid, kus koguni 42 järve tihedalt koos asuvad. Ega ma Peipsi põhjaranniku kanti kuigi tihti muidugi ei satu ka. Nüüd aga läksin sõpradega peale Kuremäel einestamist ja allikavee ammutamist Kurtna järvi vaatama.
Kuremäe kohvik – ehe “päristoit”
Ma mõtlen siiani, kuidas Kuremäe kohvikusse tagasi pääseda. Panen siia pigem pildid, sest kohv on kangem kui sõnad. Rabarberikook nagu vanaema tehtud ja päris ehtne kuum borž. Külm borž oli samuti isuäratav. Ja ma oleks tahtnud veel kümme kooki kaasa…
Kuremäe klooster
Vene-õigeusu nunnaklooster, Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnaklooster ehk Kuremäe klooster, asub samuti Kuremäe keskuses ja võtab külastajaid vastu. Kloostri ja kohviku lähedal on ka pühaks peetud allikas. Võtsime omale puhta joogivee kaasa ja vurasime edasi 42 järve maa poole.
Kurtna järvistu Alutagusel
Kogu Kurtna järvistu piirkond oli RMK matkaraja silte nii täis pikitud, et neid järgides peaks päris palju järvi ära nägema ja matkata saama. Mida ma tean Alutaguse karudest, kirjutasin juba eelmises loos. Kohale jõudmiseks ma ei hakanud ka ise midagi leiutama vaid kasutasin jälle loodusegakoos.ee abi.
Nõmmjärv näiteks oli liivaste kallastega mõnus ülerahvastatud ujumiskoht. Vaatasime selle ära ja edasi.
Konsu järve kallas nii liivane polnud, sest Kurtna järvistu järved on siiski metsajärved, aga see-eest oli siin privaatranna luksus. Lisaks ka varjualune laud toolidega ja ettevalmistatud lõkkease. Eelmised asukad andsid platsi nii-öelda käest kätte ja jätsid isegi lõkkepuid. Jälgisime muidugi hoolsalt tuleohutusreegleid. Sõber koer rassis tublisti, et suuremad roikad enne lõkkesse panekut korralikult maha saaks murtud.
Mulle kõrkjate ja vesikuppude vahel eriti rahmeldada ei meeldi, nii et ujumiseni asi ei läinud, aga vesi oli mõnusalt soe.
Kaugemal oli ka naabreid.
Kurtna Konsu järve ajalugu ja tänapäev
Konsu järv on siinsetest suurim ja vanarahvas kõneleb, et selle olevat tekitanud Kalevipoja saapakonts. Mille pärast vägilane jagu trampis, rahvas vaikib. Mulle on aga mulje jäänud, et ta oli küllaltki raske iseloomuga tegelane.
Kurtna järvestikus on isegi Kuradi-nimeline järv, mis pidavat olema üle üheteistkümne meetri sügav ja päris sünge. Liivaste kallastega aga olevat veel Liivjärv (nimi annab vihje) ja Rääkjärv.
Õhtul selgus, et sääskedel ei tulegi und vaid nad hakkasid koos “väikeste tõbraste”, kihulastega, sõber koera karvades suuremat sorti pidu korraldama. Alles autos sai koer end rahulikult kerra tõmmata.
Minu öömajal oli selline katus:
Kui mina end magamiskotis kerra tõmbasin, algas aga kusagil disko. Kahjuks toimus see vähemalt kahes kohas, kahe erineva muusikastiili harrastajate eestvedamisel. Nii et ma ei saanud kummalegi kaasa elada. Õnneks oli valida kaks varianti: a) ma kas jäin magama, või b) disko lõppes peatselt ära. Täpselt ei oska enam öelda.
Kas linnud ei peaks öörahu kehtima panema? (Ja ma ei mõtle praegu öökulle.)
Kas mets kannatab kõike?
Mis tal üle jääb.
Ja reisikirja eelmised osad:
Pööripäeva aja ilu: Emajõe õpperada Peipsi ääres
Pööripäeva aja ilu: Alatskivi loss ja matkarada
Pööripäeva aja ilu: Kauksi rand
Pööripäeva aja ilu: Poruni matkarada põlismetsas
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte