Portugal on Atlandi ookeani ääres asuv iidne meresõitjate riik, mille naabriks on Hispaania. Portugal on suurepärase kliima, maaliliste vaadete, maitsva toidu ja sõbralike elanikega riik ning minu arvates matkasellide paradiis. See lugu räägib reisist talvisesse Põhja-Portugali.
Portugal – kuidas ma sinna sattusin?
November on teadagi Eestimaal üks paljudest pimedatest, masendust tekitavatest kuudest, mil mitmed inimesed kindlasti juurdlevad, kas päike on ikka tõeliselt olemas või kuulub see mütoloogia valdkonda. Mina olen üks neist viimatinimetatud isikutest, kes ühel sombusel päeval otsustas, et ei saa enne rahu, kui on välja uurinud, kuhu kadus päike ja kuidas ise endale üks reis planeerida.
Taas oli abiks Ryanair, nii et lennupiletite maksumuseks tuli kokku umbes saja euro kanti. Lisaks sain ära näha ka Düsseldorfi ja Milaano lennujaamad. Viimases jõudsin isegi veenduda, et ööd on lõunapoolsetes maades ikka tõesti palju pikemad kui põhjamaades. Viimaks koidab aga siingi uus päev ja väljubki varahommikune lend uniste reisijatega. Nii saab sihtkohas varakult alustada uut pikka ja tegevusrohket päeva sõrmkübara suuruse tassitäie tökatisarnase kohvi ja ahjusoojade kreemisaiadega.
Porto on minu uus lemmiklinn
Porto (ehk Oporto) on suuruselt teine linn Portugalis ja siin asub üks lennujaamadest. Riigile ongi nime andnud Douro jõe kallastel asuvad linnad Porto ja Gaia (ehk Vila Nova de Gaia), kus kunagi asus muistsete roomlaste asula Portus Cale.
Portugal võlus mind kohe esimesest sammust oma sõbralike inimeste, võrratult maitsvate kondiitritoodete ja päikesepaistega. Juba lennujaamas kogesin, kui hästi on siin riigis korraldatud metrooühendus, hiljem veendusin ka suurepäraselt toimivas bussi- ja rongiühenduses. Selles suhtes oleks Portugalilt võimalik väga palju õppida!
Väike vihje: metrookaarti saab osta kohe Porto lennujaama infoletist ja hiljem metroojaamades sellele raha peale kanda. Varu taskusse sularaha ja ära muretse, väga palju on teisigi, kes vaatavad piletiautomaati nagu näeksid seda esmakordselt. Tegelikult osutub pileti ostmine väga lihtsaks, kui natuke harjutada.
Porto vanalinna osa algab umbes São Bento jaama juurest ja kulgeb Douro jõeni. Siin on kitsad tänavad, mille öine laternavalgus eriti romantiliseks muudab, värvilised, kaunite azulejodega (mis on mustritega kaunistatud keraamilised plaadid) kaetud majad kõrvuti ajalukku unustatud räämas hoonetega, kohvikud värskete pirukate ja kookidega, restoranid ja kauplused.
Vanalinnas on vahemaad tegelikult nii lühikesed, et siin pole mõtet metrooga sõita. Jalutades ja ära eksides jõuab näha väga palju kauneid paiku. Ära unusta hämmastusest lahti vajunud suud kinni panna!
Omapärase kogemuse osaliseks sain nädalavahetustel, mil tundus, justkui oleksid kõik linnaelanikud koos lastega kogunenud suurematele tänavatele jalutama ja poodlema. Tänavad näisid lihtsalt ühtlaselt edasi voolavat. Restoranid täitusid rahvast pilgeni, mõnes tekkis lausa järjekord. Tegelikult oli väga äge näha nii palju sõbralikku, rahumeelset, rõõmsat ja suhtlemisaldist rahvast enda ümber.
Juba novembri lõpus kaunistavad linna mitmed armsad jõuluturud, kus kohalikud käsitöömeistrid oma kaupa pakuvad.
Kliima, toit ja traditsioonid Portugalis
Talveperioodid on Portugalis vihmased, õnneks oli tänavu novembri lõpus ilm ikka mõnusalt soe ja vihmavaba. Üks sakslanna aga rääkis, et tema puhkuse ajal, eelmised viis päeva vähemalt, olla kõvasti ladistanud. Mõnel hetkel muutusid siiski nüüdki vihmavarjud linnas populaarseks kaubaks.
Asi, millele Portugal mind üleliia keskenduma suunas, oli toidumaailm. Kui reisikirjadest võib välja lugeda, et lõunamaades tabab mind seletamatu hullus kondiitritoodete järele, siis – mõnes mõttes on selles tõetera sees. Portugal ja suurepärased maitsenaudingud – siia võib tõesti panna võrdusmärgi. Lihtsalt kõnni tänavatel, imetle vaateaknaid, loe menüüsid ja vali.
Mõned ütlevad, et bacalhau valmistamiseks on 365 viisi – iga päeva jaoks üks. Teised väidavad, et retsepte on üle tuhande, sest see kala on portugali köögis toidu väga oluline koostisosa ja rahvusroog. Selgus, et nimetatud kala on seesama kuivatatud ja soolatud tursk, mis kõikjal turu- ja poelettidel vedeleb! Turska vaevalt et ise telliks, aga bacalhau, vaat see on ju hoopis teine asi! Muidugi on mereriigis võimalik süüa erinevaid mereande, sardiinid nende hulgas ja samuti väga populaarsed. Portugali reisides peaks inimesel kaasas olema tagavarakõht.
Kõige vahvam on sööma minna mitte turistidele mõeldud kohtadesse vaid sinna, kus näed istuvat ja vestlevat kohalikke inimesi. Saab hoopis ehedama elamuse ja lisaks ka odavam. Järgnev pilt ongi tehtud ühes sellises.
Ka see Portugali sümbol, Barcelos’e kukk, mille pilte ja kujukesi kõikjal näha võib, on oma kuulsuse saavutanud toidulaual, küpsetatud kukena. Legendi järgi hakanud kukk taldrikul kirema, kui üht palverändurit Barcelos’e linnas asjata kuriteos süüdistati. Portugallased omistavad oma toidule tõesti ülivõimeid.
Miks mugavad jalanõud on üliväga olulised
Tavaliselt suhtutakse aga palveränduritesse palju paremini kui selles vanas legendis. Jalgsi palverännak ehk camino ongi sajandeid vana traditsioon ning kammkarbid ja nooled, mille kujutisi võib tänavakividel ja seintel näha, on palverändurite sümboolika. Palverännaku teid on mitmeid ja teedevõrgustik on riigis niigi suurepärane. Camino teemaga puutusin kokku täiesti üllataval viisil, millest ma kirjutan kindlasti veel ühe loo.
Reisikirja järgmistes osades räägin lähemalt ka Porto linna vaatamisväärsustest ja mõnest teisestki Põhja-Portugali linnast. Tule uuesti lugema!
