Aeg raamatuga: Homerose odüsseia. Kartmatu kassi lugu

kartmatu kassi lugu

Kui pikad võivad olla ühe pisikese kassi – näiteks Homerose – käpad ja küünised? Vajadusel võivad need  venida lausa kummipaela kombel, et päästa selle inimese elu, kes kunagi uskus pimedasse ja hüljatud kassipojasse piisavalt palju, et pakkuda talle kodu.

Tutvustan täna Gwen Cooperi raamatut “Homerose odüsseia”, pikemalt “Kartmatu kassi lugu ehk kuidas ma pimeda imekassi abiga armastama ja elama õppisin.” 

Kummaliste juhtumite eest pole keegi kaitstud

Tellisin ühe kirjastuse e-poest ÜHE raamatu. Seepärast kaldun arvama, et teine raamat pakis oli kingituseks kaasa pandud. Võiks ju arvata, et kaasa pakitakse asju, mis riiulilt tolmu võttes ette on jäänud? Nii ma seda teost lehitsema asudes esialgu palju ei lootnudki.

Lõngakera kombel hakkas end aga lahti harutama lugu üle kümne aasta kestnud seiklustest, mis toimusid kirjanik Gwen Cooperi ja tema kolme kassi ümber.

Mis tähendas mulle üht järjekordset magamata ööd…

Kassidel on iseloom! Tõesti?

Milliste kassidega Sina kokku oled puutunud? Triibikute, vöödikute, kolme- või ühevärviliste, ujedate, kartmatute, nõudlike, häälekate, riukalike, eriliselt graatsilistega? Valikusse võib vist panna kõik omadussõnad, mis meelde tulevad!

Nii juhtuski, et kui kirjaniku kaks “tavalist” kassi pugesid enamasti sündmuste arenedes ja külaliste saabudes peitu, siis pime Homeros sättis end alati melu keskele ja üritas kõigi elavate olenditega sõprust sobitada. Mis tal kahtlemata ka õnnestus ja hulga kuulsust tõi. Seepärast ongi iludus Vashti ja isepäine Scarlett ainult taustanurrujad, sel ajal kui Homeros peab jahti ja särab rõõmust raamatu igal leheküljel.

Kui väga ma ikka veel oma musta kassi igatsen…

Ma küll ei mäleta, et ma varem raamatuid lugedes eriti nutnud oleksin. Raamatulehtedel poseeriv must kass aga, kes meenutas nii-nii-väga-palju minu enda kunagist head sõpra, leidis üles kõik mu pisarakanalid ja naerukurrud.

Mõne kassi anne on lihtsalt mu südame uks lahti kriipida ja endale südamesse pesa teha. Igaveseks.

Armastuse õppetunnid

Armastuse nägemiseks ja äratundmiseks pole tõesti silmadest abi. Homerose julgus, jõud, truudus ja elurõõm ergutasid autorit samu omadusi otsima ka iseendast ja meestest. Kui jagad tuba eriliselt vapra, elupäästjast kassiga, ei saa sinna tuppa lubada ebamehelikke mehi. Tundes elamise kunsti, elujõuetus lihtsalt enam ei köida!

Kui olend on pime, ei pruugi teda vastase palju suuremad mõõtmed üldse hirmutada. Iga kassi võime on pealegi end vajaduse korral tavasuurusest mitu korda rohkem puhevile ajada. Siit tulebki üks oluline õppetund näiteks sissetungijaga silmitsi seistes: toimi nagu temagi, näita end suuremana, kui sa tegelikult oled.

Kassidelt võib muidugi lõputult palju õppida. Ühe mõtte, mille üle tasuks järele mõelda, tahan siia silmatorkavalt kirja panna:

“Mehelikkus ja teesklus ei sobi kokku”

Ja teinekord on selleks, et leida enda jaoks just see üks ja õige, tarvis kolida. Võõrsil ei pruugi aga samuti lihtne olla ja Sa võid ise lugeda kõigist neist seiklustest, mida kolme kassiga majandaja ja käesoleva raamatu autor läbi pidi elama.

Järgmine pimeda musta kassi õppetund: kui sa ei näe raskustest väljapääsu, ei tähenda, et väljapääsu ei ole. Niisiis ei tulnud allaandmine selle tugeva meeskonna puhul kõne allagi. Viimaks, justkui kõige läbielatu preemiaks, leidus noore naise jaoks põhjus, miks New Yorgist enam üldse mitte lahkuda.

Ja kui nad veel surnud ei ole…

Kujuta ette meest, kes saab olla lõbus, olemata kordagi vastik, kes saab rääkida ilma vestluses domineerimata ja kuulata, olemata kannatamatu. Mees, kes pole kade ega rumal ning on võimetu tegema midagi, mis on vale ja ebamehelik. Mul on Gweni pärast tõeliselt hea meel!

Homeros õpetas, et armastus selle inimese vastu, kes sinusse usub –  ja kellesse sina usud –, ärgitab sind proovima ka kõige ebatõenäolisemaid asju. Pimedale kassipojale ennustati jäämist pelglikuks ja keskpäraseks, kuid tegelikult kasvas temast erakordne olend, kes tähistas iga päeva justkui oleks see pidupäev. Mida on sellest õppida meil, kes me näeme neid ridu lugeda?

Kas kingitused peavadki paarikaupa tulema?

Kuna ma siin raamatu ega kirjastuse reklaamimisest honorari ei saa (aga võiks, eks), siis ma kirjastuse nime ei ütle. Mõistata ise.

Küsin hoopis, milliseid ootamatuid kingitusi Sina oled saanud? Ja kuidas need Sind mõjutasid?

Hea küll, e-pood oli Erseni oma.

Ja veel: ma ei tea, kas kellelgi teist on veel nii, et sündmused kipuvad paarikaupa käima? Näiteks nagu minul nüüd nende kassidest kõnelevate raamatutega. Võtsin ühe sõbrannaga “Homerose odüsseia” saamisloo üles ja tema poetas mulle ootamatult uue raamatu kotti. Millisest kassist see pajatab, annan teada mõne päeva pärast.

Tule uuesti lugema!

P.S. Kassid on siia blogisse end varemgi vaikselt sisse nurrunud. Küll on nad (kassi)kohvikutes, küll Gabrovos ja õpetavad isegi joogatama. Otsi ja uuri, kui huvi on! Üks lugu näiteks siin.