Kurguhäälne laulmis- või loitsimisviis on sama vana kui inimkond. Tõenäoliselt pärineb kurgulaul ajast, mil inimesed looduse ja loomadega suheldes ümbritsevaid hääli matkima hakkasid. Ja suhtlesid inimesed loodusega vanasti kahtlemata rohkem kui praegu. Linnamelus üleskasvanud inimestele võib selline iidne muusikaviis esialgu võõrastavgi tunduda. Harjutama hakates avaneb aga uks iidsesse, müstilisse maailma.
Tegelikult on sellest, kui mina kurgulauluga tutvust tegin, juba mõned nädalad möödas. Ja ma plaanisin panna siia klipi oma äsja selgeks saadud loitsimisega. Jah, ma harjutan küll kodus omasoodu jorisemist ja loodan ühel päeval oma oskustega mõnd looma tõsiselt üllatada. Seni pole see aga veel õnneks läinud. Tuleb näidisena kasutada meistrite loomingut.
Radik Tyulyushi kurgulaul
Miks ma seda iidset kunsti aga üldse õppima hakkasin? Tegelikult olen juba pikemat aega huvi tundnud, kas ja kuidas kurgulaul tervendab. Nii läksingi Radik Tyulyushi kurgulaulu töötuppa. Lisaks meeldib mulle Tuva ansambel Huun-Huur-Tu. Siin ma jagangi oma teadmisi sellest, mida kurgulaulu kohta välja olen uurinud.
Kurgulaulja kasutab oma kõri väga erilisel moel, tekitades lihaseid pingutades nii põhitooni kui ka ülemheli. Mis ongi ülemhelilaulu ja kurgulaulu vahe – ülemhelilaul kasutab ainult ülemhelisid. Mitte seda monotoonset „jorinat”. Spetsiaalne hingamisviis lubab kurgulauljal pikemat aega häälikuid kuuldavale tuua.
Radik Tyulyush andis oma parima, et selgitada, kuidas häälepaelte abil sellist heli tekitada. Ja õpetas Tuva kurgulaulu põhilisi stiile, milleks on höömei, kargyraa ja sygyt. Kurgulaulu helide tekitamiseks on inimesel topelt- ehk võltshäälepaelad. Nende õigel kasutamisel, erinevate lihaste pingutamisel ja hääleorganite vibreerima panemisel, lisaks õhu pressimisel kõhu ja rinna piirkonnas, saabki loitsu kuuldavale tuua. Seda kirjeldada on aga nagu lendamisest rääkida – parem on siiski ise kogeda.
Põlisrahvaste saladus
Kurgulaul on Tuvas olnud rohkem (jahi)meeste pärusmaa, sest arvati, et naistele toob selline tegevus lastetust. Lauljad harjutavad lapsest saati, isade-vanaisade kõrval. Tänapäeval on see arvamus muutumas ja kurgulauluga tegeleb üha rohkem naisi.
Peale Mongoolia ja Siberi steppides elavate rahvaste on kurgulaul tuntud ka Põhja-Kanada eskimote juures, kus sellega tegelesid just naised. Uinutades lapsi magama ja mängides mänge ajal, kui mehed olid jahil. (Seega lastetuse-jutt ilmselt paika ei pea?) Ka Lõuna-Aafrika Xhosa hõimus harrastasid kurgulaulu naised. Tiibeti buddha munkade palvemuusikagi on omalaadne kurgulaul. Maailmas on kurgulaulul mitmeid erinevaid stiile ja tähendusi.
Minu arvates on selle iidse ja tervendava kunsti abil võimalik samastada ennast stepituulega, mägedega, metsloomade ja -lindudega, jõevulinaga. Kuigi seda õpitakse meistri juures aastaid, õpetab kurguhäälset loitsimist minu arvates meile ümbritsev loodus loomulikul viisil. Tuleb ainult kuulata ja tasapisi matkima hakata.
Kurgulaul, iidne loitsimisviis, mõjutab meid tõesti füüsilisel, energeetilisel ja spirituaalsel tasandil. Loitsul ongi tervendav vägi. See juhatab meditatiivsesse seisundisse, kuulama iseennast, lendama vabalt mägede kohal ja kihutama tuule kombel steppides. See loob harmoonia ehk kooskõla iseendas, vaikuse seisundi. Ja lubab suhelda nii nähtava kui nähtamatu maailmaga. Kõigega mis meid ümbritseb.
Tunnuspildi allikas on: www.tyulyush.com